Inimõiguste Instituudi, Prantsuse Instituudi ja Euroopa Liidu esinduse Eestis koostöös toimus septembri keskel arutelu “Kes kritiseerib kriitikuid?”, kus arutleti meediakriitika teemadel.
Vestluses osalesid tunnustatud prantsuse meediakriitik ning endine ajakirjanik Daniel Schneidermann ning ERRi veebiuudiste peatoimetaja ja ajakirjanik Anvar Samost. Vestlust modereeris välisministeeriumi diplomaat Daniel Schaer.
Mõlemad panelistid nõustusid, et tehnoloogia arenguga on ajakirjanike töö ainuüksi viimase 20 aasta jooksul drastiliselt muutnud. Kui veel 1990. aastatel oli mure allikate vähesusega, siis tänasel päeval on probleem muutunud vastupidiseks – Schneidermanni sõnul peavad ajakirjanikud toime tulema tohutus koguses infohulgaga, mille puhul ei saa selle õigsuses sugugi kindel olla. Salvestavad nutiseadmed on tekitanud ka olukorra, kus (sotsiaal)meediasse jõuavad vahetud pildid ükskõik millistest olukordadest ja fotod, mis veel 20 aastat tagasi oleksid šokeerivad olnud, on täna tavapärane osa meediast.
Vestluspartnerid nõustusid, et kuna meediaväljaanded sõltuvad oma töös suuresti ka finantsallikatest on tihti keeruline luua kvaliteetseid uuriva ajakirjanduse lugusid, kui toimetuse töös hoidmiseks tuleb klikke lugeda. Samost sõnas, et on suur privileeg töötada väljaandes, kui ei pea iga hetk lugejahulga peale mõtlema ja lähtuma uudiste kirjutamisel sellest, kui palju inimesi peab uudist lugema tulema. Samas ei too kvaliteedi madaldamine lugejaid sugugi juurde, selgitas Schaermann.
“Arvamused ei ole uudised. Sotsiaalmeediaajastul kipuvad need aga omavahel segi minema”
Ühe mõttena toodi välja ka see, et kui ajakirjanikke jääb vähemaks ning toimetuste poliitika muutub tööjõu nurga alt vaadates aina kokkuhoidlikumaks, siis kommunikatsioonispetsialiste ja suhtekorraldajaid tuleb samas aina juurde.
Nõustuti, et sotsiaalmeedia on loonud võimaluse igaühel olla info loojaks, kuid Internet ei tee igaühest ajakirjanikku. Sotsiaalmeedia on toonud kaasa arvamuste ja arvamusplatvormide paljususes, kuid arvamused ei ole uudised. Sotsiaalmeedia ajastul kipuvad need aga tihti segi minema. Scaermann nõustus, et sotsiaalmeedia ja kommentaariumid on ajakirjanduslikku ruumi toonud juurde laimu, poriloopimist ja tarbetut naeruvääristamist. Paljuski on probleem ka see, kui ajakirjanikud hakkavad sotsiaalmeediat allikana kasutama.
“Ajakirjanduse surm algab siis, kui ajakirjanikud hakkavad küsima, mida lugejad tahavad.”
Küsimusele mida meediatarbija tahab, vastas Samost, et Internetis on seda väga lihtne mõõta – saab vaadata, mida inimesed klikivad. Reeglina klikitakse “paljast naist ja surnud meest”, selgitas ta tihti intrigeerivate pealkirjade tagamaid. Schaermann lisas, et tegelikult tahavad lugejad kõike – kõmu, uurivaid uudiseid ja ka kassipilte. Ta lisas, et “ajakirjanduse surm algab siis, kui ajakirjanikud hakkavad küsima, mida lugejad tahavad.”
Vestlus toimus arutelusarja „Euroopa eraldusjooned ja väljavaated” raames.