*NB! Ei saagi.

Loe lähemalt maikuu ajalehest KesKus.

Märtsis said Euroopa Majas Tallinna kesklinnas kokku kaks ajaloolast, kes arutlesid teemal, mis Euroopa meedia kirgi kütnud juba üle aasta. Tegemist on teemaga, mis voolanud läbi kõigi Eesti meediakanalite inimeste igapäevaellu. Sellest räägitakse kodudes, bussis, saunas, suguvõsa kokkutulekul, poe järjekorras ja üleüldse igal pool. See teema on immigratsioon.

Kui veel mõni aasta tagasi seostus keskmisele Eesti inimesele immigratsiooniga seoses siinne vene vähemus või noorte väljaränne, siis tänaseks on sellel sõnal uus tähendus. Täiesti omaette elu on läinud elama termin „pagulane“, mis varasemalt seostus kirjandustunnis tähelepanelikumatele inimestele Välis-Eesti kirjandusega, kuid nüüd hulganisti ees- ja järelliiteid endale saanud on: sõjapagulane, kliimapagulane, majanduspagulane, pagulaskeskus, pagulaslaager, pagulasmass, pagulaskriis… Need terminid on Eestis uued ning iga uus asi tekitab ärevust. Lääne-Euroopas on aga immigratsioonist räägitud oluliselt kauem.

Viimase mõtte käis välja Prantsuse immigratsiooniajaloolane Yvan Gastaut, kes koos Eesti ajaloolase ja Riigikogu liikme Mart Nutiga mõtiskleski rahvaste rändamise ja selle tagajärgede üle. Eestil on palju õppida Prantsusmaalt, kuid ka Prantsusmaal on õppida Eestilt – õppepunktid mõlemale on sarnased: võtmesõnaks saab lõimumine. Ajaloolaste vestlust modereeris Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika nõunik Mariliis Mets.

Juba sajandeid kuum teema

Suuremad immigratsioonilained Prantsusmaale said alguse koloniaalajastul, mil Prantsusmaale kuulusid suured alad Aafrikas, Põhja-Ameerikas, kuid ka mujal Euroopas. Gastaut sõnul oli emamaal eesmärk kolooniad assimileeruda ehk ühte sulatada. Sisseränne koloniaalvaldustest emamaale algas juba enne koloniaalimpeeriumite kokkukukkumist ja seetõttu on Prantsusmaa harjunud sisserändajatega, kes tulevad riiki väga erinevatest kultuuridest.

Enamik rände- ja rahvastiku-uurijaid on ühel nõul, et sisserändajate esimese põlvkonnaga probleemi pole – mistahes põhjustel nad emigreerunud on, nad on õnnelikud, kui saavad uues koduriigis elamisväärse kodu ja eluks vajaliku sissetuleku tagava töö. Nagu viimase aja sündmused Pariisis ja Brüsselis näidanud, on probleemiks sisserändajate teised, tihedamini isegi kolmandad põlvkonnad, kes on ise sisseränderiikides sündinud ja neis hariduse omandanud. Ometi ei ole see, mida praegu tunnistame midagi erandlikku. Prantsusmaa immigratsiooniajalooga põhjalikult kursis Gastaut sõnul hakkavad mustrid korduma.

Industriaalrevolutsioon tõi Prantsusmaale suure hulga Itaalia immigrante, kelle lapsed ja lapselapsed – Prantsusmaal sündinud ja kasvanud – olid need, kes panid toime hulganisti kuritegusid tol ajal populaarse anarhia liikumise nimel. Kusjuures, maailma esimesteks terroriaktsioonideks loetaksegi just 19. sajandi anarhistide kuritegusid, peamiselt pommitamisi. Seega ei ole tänapäeval toimuv sugugi mitte midagi, mis oleks omane vaid 21. sajandile. Muutuvad põhjused ja ajendid, muutuvad need jõud, kelle nimel kuritegusid tehakse. Üldtaust on aga sama. Kas tegu on sündmustega, millega peaksime harjuma või on olemas ka võimalusi, kuidas hoida ära aina ohvriterohkemaks muutuvaid tragöödiaid?

Nii Yvan Gastaut, kui Mart Nutt kordasid üle tõe, mida isegi Taavi Rõivas Trevor Noah’le „The Daily Show’st“ üle korrutas: pagulane pole terrorist; migratsioon ei põhjusta terrorismi. Küll aga võib juhtuda vastupidi – terrorism võib põhjustada migratsiooni. See, mis praegu Süüriaga toimub on just sellise protsessi näide. Sealt lähtuvale rändele on eurooplastel keeruline, kui mitte võimatu lõppu teha.

Piirid kinni?!

Paljuski on avalikust ruumist läbi käinud ideed viia (taaskord) Lähis-Itta sõjalised jõud, kuid lääne meedia kipub unustama – või ei ole seda kunagi teadnudki – , et just sõjategevuse tagajärjel on alguse saanud ühendused nagu Taliban ja ISIS. Ajalugu näitab, et probleemide lahendamise asemel tekitab sõda neid hoopiski juurde. Teine, Eestiski tuttav idee, mis nii mõneski Euroopa riigis ka praktilise väljundi leidnud, on üleskutse „piirid kinni!“. Rännet piirid ei takista. Seda kahju, mida Schengeni kaotamine siinsele majandusele tähendaks, ei taha vist ükski majandusteadlane välja arvutada. Piiride sulgemisega takistaks me vaid iseendi vaba liikumist.

Küsimusele „kuidas massilist rännet peatada“ saab ilmselt vastata vaid üheti – see ei peatugi. Inimesed on alati rännanud, alates esimestest inimeste eellastest, kes Aafrikast lahkusid, kuni tänaste vahetusüliõpilaste ja kalevipoegadeni välja. Aina rohkem arenenud transpordivahendite- ja võrgustikuga on oodata vaid rände suurenemist.

Eesti inimeste immigrantide vastasus on selles valguses pisut totter, samas ajaloolistel põhjustel arusaadav. Valge rassi hävimist ja muud maailmalõpuga ähvardamist ei tasu liialt uskuma jääda. Eestlane ei sure välja. Kui pärast Liivi sõda näitas rahvastikustatistika, et iga neljas eestlane oli saarlane (ja ega saarlasi ka tol ajal kuigi palju polnud), siis päris kindlasti elame üle ka mõnedsajad või ka -tuhanded pagulased Lähis-Idast.

Ajaloolase, Riigikogu liikme ja Inimõiguste Aastakonverentsi peakorraldaja Mart Nuti sõnul ei ole Euroopas riiki, mille rahvaarv oleks nii suuresti muutunud, kui Eestis ja Lätis pärast II maailmasõda. Kui enne sõda moodustasid eestlased ligi 98% siinsest rahvastikust, siis pärast sõda oli see vaid 61%. Kõik see toimus mitmesuunalise ümberasustamise ja rände tagajärjel, mil paljud eestlased lahkusid või viidi siit minema sunniviisiliselt ning asemele toodi inimesi mujalt Nõukogude Liidust. Mis aga puudutab varasemat ajalugu, on Eesti rahvaarvu muutused alati migratsiooni tagajärg olnud, sest iive on siinkandis alati madal või lausa negatiivne olnud. Ka tänasel päeval tuleks rohkem tegeleda probleemidega, millest tuleb praegune negatiivne iive ja sisserändest suurem väljaränne, kui et karta siiasaabuvaid sõjapõgenikke.

 

Võlusõnaks lõimumine

Kuna rände vastu ei saa, ka mitte riigi ümber müüride ehitamisega, jääb üle tegeleda vaid ühe asjaga – lõimumisega. Sest just lõimumine on see, mis suudaks ära hoida kultuuridevahelisi arusaamatusi, tülisid ja vägivalda.

Prantsusmaa on sisserändajatega tegelenud juba aastaid, ometi ollakse tänasel päeval sihtmärgiks terrorismile, mida panevad toime prantslased ise – küll sisserännanute järeltulijad, kuid paberite järgi prantslased. Mis on läinud valesti? Yvan Gastaut sõnul justnimelt lõimumine.

Ka sisepoliitiliselt on Prantsusmaa rakendanud sama põhimõtet, mida kasutati koloniaalvaldustes: ehitatakse ühtset Prantsusmaad, selle asemel, et mõelda mitmekesisusele. Riik, kes minevikus vallutanud alasid mitmetelt eri mandritelt, ei saa eeldada, et nende riikide elanikud ja neist emamaale elama tulijad päevapealt prantslasteks hakkavad. Siinkohal on tarvis nii sisserändajatel, kui ka siinsetel elanikel olla avatud teistsugusele. Ka kümnendat põlve prantslane, kelle esivanemad on pärit näiteks Alžeeriast, tunneb end halvasti, kui talle ainuüksi ta välimuse põhjal märkusi tehakse või kui tehakse maha osakest tema identiteedist, seda mida ta endale valida pole saanud.

Vahel läheb hästi ja sünnivad sellised rahvuskangelased nagu Zinedine Zidane, Zlatan Ibrahimovic või Steve Jobs, kelle puhul kiputakse nende päritolu unustama. Üldiselt viib aga sisserändajatega mittetegelemine ja nendele kohalike elanikega võrdsete võimaluste keelamine getostumiseni, kus saavad kokku ühiskonna tõrjutud. See loob väga soodsa pinnase igasuguseks ekstremismiks, olgu see natsism, kommunism, islamiäärmuslus või anarhism.

„Prantsuse ühiskonnas on alati olnud radikaalseid vähemusi,“ ütles Gastaut mõtlikult, proovides võtta kokku lõimumise olulisust ja seda, kuivõrd ei tohiks siduda omavahel rännet ja terrorismi. Me elame lihtsalt ajal, mil maailma tähelepanu on endale tõmmanud vaid üht laadi terroristlikud jõud.

Inimeste liikumine Euroopasse ei ole midagi uut. Terrorism ei ole 21. sajandi nähtus. Et ennetada igasugust radikaliseerumist, tuleb tähelepanu pöörata ühiskonnas kõige haavatavamatele, sealhulgas ka sisserändajatele. Ja siinkohal on võlusõnaks justnimelt „lõimumine“. Jäägem eestlasteks, saagem mitmekesisteks.

 

Üritust korraldasid Inimõiguste Instituut, Prantsuse Instituut ja Euroopa Komisjon.