Seoses sõjategevusega Ida-Ukrainas on suurem osa rahvusvahelisest tähelepanust suunatud relvakonflikti lõpetamisele. Kuid samamoodi vajavad tähelepanu mitmed murettegevad ilmingud, mis viitavad võimalikele inimõiguste rikkumisele Krimmi territooriumil peale võimuvahetust. Järgnevalt toon välja mõned valdkonnad, kus on toimunud probleemseid arenguid.
Krimmitatarlased
Venemaa võimud on teinud mitmeid samme, et väita nagu krimmitatarlaste Majlisi (krimmitatarlaste kohalik esinduskogu) näol on tegemist ekstremistliku organisatsiooniga. Võimud on mitmeid kordi ähvardanud selle sulgemisega ja septembris sooritati nende kontori läbiotsimine, misjärel see suleti. Samamoodi on teostatud kümneid läbiotsimisi kohalikes mošeedes, koolides ja kodudes.
Üks läbiotsimise põhjustest on olnud keelatud raamatute omamine. Nimelt on Vene võimu all keelatud mitmed islami tekstid, mis Ukraina võimu ajal olid seaduslikud. Oktoobri keskel teatasid võimud, et keelatud kirjanduse otsimine peatatakse kolmeks kuuks, mille jooksul peavad inimesed ise raamatud võimude kätte tooma [1].
Kahel krimmitatari juhil, Mustafa Zhemilev ja Refat Tšubarov, on siiani keelatud Krimmi siseneda. Samamoodi piirati mais krimmitatarlaste 70. küüditamise aastapäeva mälestamist, kui vahetult enne kehtestati keelud suurte rahvamasside kogunemisele.
Inimeste röövimine
Human Rights Watch raporti [2] järgi on Krimmis jõuga röövitud vähemalt seitse inimest. Viis nendest olid krimmitatarlased ja kaks aktivistid, kes väljendasid poolehoidu Ukrainale. Ühe krimmitatarlase laip leiti hiljem ülespooduna. Mustafa Zhemilevi (Majlisi endine juht) sõnul on võimu vahetumisega läinud kaduma vähemalt 18 krimmitatarlast.
Kuigi paaril juhul on korrakaitseüksused alustanud juurdlustega, on väljendatud muret, et tegemist on lihtsalt näiliste protsessidega, mille puhul ei ole tegelikku soovi kurjategijaid leida. 26. mail läks kaduma kohalik ettevõtja, Timur Tšaimadarov, kes oli võtnud avalikult sõna seoses inimeste kadumisega. Tema leidmiseks algatati ametlik juurdlus alles 9. juulil peale kasvavat survet. Samasugust mustrit on olnud näha ka teiste juhtumite puhul.
Ukrainakeelsete õppekavade sulgemine
Suve keskel hakkas levima uudis, et Krimmis kaovad ukrainakeelsed õppekavad. Isvezstija teatel nõudsid lapsevanemad koolide venekeelseks üleminemist ja Krimmi võimud tulid neile vastu. Natalya Goncharova (Uue Krimmi haridusminister) sõnul on vene keel uus ametlik õppekeel, kuid vanematel on õigus nõuda õpetamist ukraina keeles, kui nad seda soovivad. Enne võimuvahetust oli Krimmis kõigest viis ukrainakeelset kooli, samas kui venekeelseid oli sadu. Nüüdseks kaovad ka need. Simferoopoli Lütseumi direktor sunniti uute võimude tulekuga tagasi astuma ja eelmisest ukrainakeelsest koolist on saanud nüüdseks venekeelne kool [3].
Kuigi uudistes oli tegemist ülepaisutatud teemaga, kus väideti, et ukraina keel keelatakse Krimmis ära, on tegemist ikkagi tähelepanuväärse sündmusega. 2001. aasta tsensuse järgi nimetas natuke üle 10% Krimmi elanikest ukraina keelt oma esimeseks keeleks, kuigi raske on öelda paljud nendest on praeguseks veel Krimmi jäänud. Ukrainakeelsete õppekavade kadumise põhjuseks toodi aga see, et üheski koolis pole piisavalt palju lapsevanemaid, kes sooviks ukraina keeles õpet oma lastele. Küll aga viiakse osad koolid krimmitatarlaste soovide järgi nende enda keelele üle. Kas ei ole ukraina keele rääkijad veel piisavalt konsolideerunud, et ukrainakeelset kooli nõuda või ei lase võimud neil seda teha. Tõeks võib osutuda nii üks kui teine või ka mõlemad. Seetõttu vajab antud teema tähelepanu rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, et tuvastada võimalike inimõiguste rikkumise olemasolu.
Kuigi tehniliselt pole Krimmis ukraina keelt kuidagi keelatud, on selle kadumine esmase keelena haridusest piisav, et osutada survet neile lapsevanematele, kes oleks tahtnud kasvatada oma lapsi ukrainakeelses haridussüsteemis. Nii nagu Venemaa on korduvalt nõudnud venelastest vähemuste õiguste tagamist teistes riikides, peaks Venemaa tagama ka Ukraina vähemuse õigused Krimmis.
Seksuaalvähemused
Alates võimu vahetumisest, on Krimmis järgitud Venemaa eeskuju, mis puudutab seksuaalvähemuste kohtlemist. Septembri alguses teatas Sergei Aksjonov, Krimmi peaministri kohusetäitja, et seksuaalvähemuste esindajad ei tohi korraldada avalikke üritusi: “Meie Krimmis sääraseid inimesi ei vaja ja nad ei tohi kunagi korraldada oma üritusi avalikult. Politsei ja omakaitse reageerivad kiiresti ja teevad kolme minutiga selgeks, milline peab olema orientatsioon.” Aksjonovi arvates peaks noortesse süstima positiivseid emotsioone, mis puudutavad traditsioonilist perekonda [4].
Kuidas edasi
Siin loetletud juhtumid on vaid mõned, mis on esile kerkinud viimase poole aasta jooksul. Äsja lõppenud rahvusvaheline vaatlusmissioon Euroopa Nõukogu poolt, toob välja need ja mitmed teised probleemid, mis vajavad kiiret lahendust [5]. Selleks, et tagada vähemuste õiguseid Krimmis, tuleb suurendada rahvusvahelist survet Venemaale, et järgitaks inimõiguste põhimõtteid ning pöörataks aktiivselt tähelepanu murettekitavatele arengutele. Samamoodi on vaja tagada ligipääs neutraalsetele organisatsioonidele, kes saaksid tegeleda antud juhtumite uurimisega ning tuvastada rikkumisi. Omades de facto kontrolli Krimmi territooriumi üle, vastutab Venemaa seal asetleidvate sündmuste eest.