Inimõiguste instituudi juht Vootele Hansen kirjutab, et 14. juunil 1941 toimunud repressioonide nimetamine küüditamiseks on eufemism, mida me kasutame ilmselt selleks, et mitte nimetada toimunut täpselt kogu õuduses.

Kalendris on 14. juuni märgitud leinapäevana ja lipud heisatakse leinalippudena. Põhjuseks seitsekümmend kaks aastat tagasi, laupäeva varahommikul alanud inimeste sunniviisiline kodunt äraviimine, paljude pereliikmete vangistamine ja teekond tundmatutesse kohtadesse.

 

Kaks aastat varem oli Nõukogude Liit jõuga ähvardades saavutanud võimaluse tuua oma sõjavägi Eestisse. Aasta varem oli eesti rahvas jäänud ilma oma riigist.

 

Vägivald algas kohe, kui Punaarmee 1940. aasta juunis Eesti okupeeris. Esimesel nõukogude aastal vangistati üle 8000 inimese, neist vabanes vähem kui kümnendik, ülejäänud olid hukatud või surnud vangistuses. Juunis küüditati ligi 10 000 inimest, osa neis vangistati ja ka neistki paljud mõisteti surma.

 

Millest selline kurjus alistatud rahva vastu? Kuid millest vägivald ja hirmuvalitsus omaenda maal? Ma arvan, et neile küsimustele vastuse otsimisel oleme sama nõutud, kui olid vägivalla ohvrid. Ikka küsiti endalt: «Miks?»

 

Ühe lähtekoha vastuse otsimisel võime leida kommunismiõpetusest. Karl Marx ja Friedrich Engels kirjutavad: «Ühesõnaga, kommunistid toetavad kõikjal iga revolutsioonilist liikumist kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu.» («Kommunistliku partei manifest»). Järelikult on vaja olemasolev ühiskond hävitada, rajada uus ühiskond uute inimestega ja need, kes kõlbmatud uuele, kuuluvad samuti hävitamisele.

 

Muidugi ei sobinud endise ühiskonna tegusamad liikmed uude, ettekujutatavasse maailma. Kuid keegi ei andnud ka mõõdupuud, millele peab vastama sobiv toormaterjal kommunistliku ühiskonna tarbeks. Nii võis ohvriks olla igaüks.

 

Teine lähtekoht on vallutaja soov liita alistatud maa enda maaga. Juunis 1941 toimusid küüditamised kogu maa-alal, mille Nõukogude Liit oli 1939–1940 endaga liitnud. Võimalike vastuhakkajate tapmine ja vangistamine aitab maha suruda vastuseisu liidetud maa lõimimisele emamaa külge.

 

Kolmandaks tuleb meeles pidada, et kommunistid olid Venemaal võimu haaranud. Võimule jäämiseks tuleb valitseda hirmuga. Ka vägivallatsejad tundsid hirmu. Poola kirjanik Andrzei Strug omistab punasele komissarile järgmised sõnad: «Peame eneste taga põletama kõik sillad, kuid see on veel kaugel. [—] Igaüks peab isiklikult värisema hirmsa kättetasumise ees meie vaenlase poolt.» (Tundmatu sõduri haud). Esmalt tuli väriseda vaenlase kättemaksu ees, sest läbirääkimistele minekuks olid sillad põletatud, ja siis juba ülemate ees, sest ei või iial teada, kas oled nende silmis piisavalt agar uue ühiskonna rajaja.

 

Nii oli punasest unelmast haaratud Nõukogudemaa muutnud oma võimu all olevad rahvad vahendiks, olid nad siis ohvrid või käsutäitjad. Ohvritele jäeti vähemalt südametunnistus, käsutäitjatelt võeti ka see, asemele anti paremad leivapalad. Kuid juhtide silmis pidi neid ühendama hirm. Nõukogude kord hävis, kui kadus hirm.

 

Hämmastama paneb kommunistide oskus läbi viia suuri operatsioone, kui oli vaja teha kurja, kuid saamatus korraldada oma maa igapäevast elu.

 

On võimatu loetleda tol 1941. aastal võimu toime pandud kuritegusid – siia kuulub vabaduse võtmine süüdistuse ja kohtuta, elu võtmine, piinamine, omandist ilma jätmine ja palju muud –, kuid mulle tundub, et kõike võtab kokku soov jätta inimesed ilma väärikusest. Kui inimene ei tea, miks teda nii koheldakse, talle ei teatata pereliikmete surma põhjust ja ta sunnitakse vaikima või ka valetama toimunu kohta, siis on ta jäetud väärikuseta.

 

Kuid kõik inimhinges ei allu hirmuvalitsejatele. Me teame, et soov tunda end inimesena, sest muidu ei saa ka teistesse inimlikult suhtuda, osutus tugevamaks, seda ka siis, kui seda varjata tuli.

 

Eesti keelde on juurdunud niisuguse kohtuotsuseta sunniviisilise äraviimise kohta sõna «küüditamine». Sõjaeelne «Eesti entsüklopeedia» annab järgmise seletuse: «Küüt ehk küüdikohustus. Küütide seaduse põhjal (RT 1926, nr 32) liiklemis- ja veovahendite omanikkude kohustus (küüdikohustus) teostada linna-, alevi-, või vallavalitsuse nõudmisel seadusega määratud korras ja tasu eest riigi- või omavalitsus-asutisele vajalikke erakorralisi vedusid; küüdi kasutamine on eriti suur sõjaajal.»

 

Nii on meie keeles kasutusel sõna, mis iseloomustab eelmisel päeval, reedel, 13. juunil kokkukäsutatud autojuhtide ja vedurijuhtide tegevust. Võimalik, et tegu on omalaadse eufemismiga, et mitte nimetada toimunut täpselt kogu õuduses. Sihipärane inimeste kodunt viimine ei ole mingi kohustuslik vedu. Veel enam paljude vangistamine ja surma mõistmine. Veel enamate jätmine olukorda, kus nälg ja haigused elu lõpetavad.

 

Nõukogude Liit oli plaanimajandusel põhinev ja küllap oli inimeste saatusega arvestatud, kogemused vägivallast olid selleks ajaks olemas. Miks ikka teha aga nõnda suuri kulutusi veole ja majutusele? Keda nad tahtsid hukata, seda oleks võinud ka kodumaal teha. Orjatöö vähesest tootlikkusest olid marksismi-leninismi klassikud palju kirjutanud.

 

Võib-olla on ka siin põhjuseks soov hävitada väärikus. Käsutäitjal on lihtsam tappa inimest, kes on nälginud, pesemata ja kaotanud tema silmis inimeseks olemise välised tunnused. Nälgivad orjatööle sunnitud aga tegelesid oma elu hoidmisega 1941. ja 1942. aasta talvel. Hiljem kulus siiski ka nende tööjõud ära.

 

Nüüd tuleb tõdeda, et sõna «küüt» ja «küüdikohustus» on taganenud küüditamise ees ja see ei olnud lihtsalt kohustusliku veo tegemine.

 

Paljud rahvad hoiavad enda eneseväärikust alles lugude jutustamisega, mis oleks juhiseks nende lastele. 2013. aasta on pärandkultuuri aasta. Mida on meil õppida nendest sündmustest? Ärgem laskem muuta end vahendiks. Kui ahvatlevad ka mõned lubadused helgest tulevikust tunduvad, ei tohi me suhtuda teistesse kui kasututesse inimestesse. Me ei tohi olla vahendiks kurja tegemisel ega ka nendeks, kelle suhtes kuritegu tehakse. Parim selleks on säilitada enda väärikus ja austada teiste väärikust. Väärikuse juurde kuulub ka lein.

 

Täna on küüditamislugude kogumise päev. Tallinnas Vabaduse väljakul ning veebikeskkonnas www.kogumelugu.ee on Eesti kaardid, kuhu iga eestimaalane, kelle perel on rääkida oma küüditamislugu, saab märkida ära loo toimumiskoha koos küüditatute arvuga.

 

Allikas: Postimees