Uuring 2025: Eesti elanike usaldus püsib, demograafia näitab erisusi

Eestis püsib usaldus inimõiguste järgimise suhtes kõrge, kuid demograafilised erinevused on märgatavad.

Sel aastal tellis Inimõiguste Instituut Turu-uuringute AS-ilt avaliku arvamuse uuringu, mis põhineb 2025. aasta oktoobris toimunud Omnibussi veebi- ja telefoniküsitlusel ning kaardistab Eesti elanike hinnanguid inimõiguste olukorrale demograafiliste tunnuste lõikes.

Tulemused näitavad, et 77,2% elanikest leiab, et inimõigusi Eestis järgitakse – see hinnang on võrreldes 2024. aastaga sisuliselt muutumatu. Samas ei ole inimõiguste tajumine kõigi ühiskonnagruppide vahel ühesugune: hinnangud erinevad piirkonna, rahvuse ja keele-keskkonna lõikes, mis viitab vajadusele arvestada ühiskonna mitmekesisust ka edaspidistes poliitikates.

1. Kas Eestis järgitakse inimõigusi?
   

   Enamik ütleb „jah“, kuid mitte igal pool ega kõigi jaoks ühtemoodi Eestis inimõiguste järgimise suhtes valitseb üldiselt positiivne arvamus, nagu toob esile 2025. aasta statistika, mille kohaselt 77,2% elanikkonnast usub, et inimõigusi kas järgitakse või pigem järgitakse. See näitab, et inimesed tunnevad end üldiselt turvaliselt ja usuvad, et õigusi austatakse.

 Kuid sügavam analüüs paljastab, et inimõiguste tajumine ei ole Eestis ühtlane. Inimeste arvamused ja kogemused sõltuvad paljuski nende elukohast, rahvusest, keelekeskkonnast ja sotsiaalsest taustast. Näiteks võivad erinevates piirkondades elavad isikud või mitmekesise rahvuse taustaga inimesed kogeda inimõiguste järgimise kvaliteeti väga erinevalt. See rõhutab vajadust arvestada mitmekesisust ja asjaolu, et ühe uuringu tulemused ei pruugi peegeldada kõigi Eesti elanike reaalsust.

Seega, kuigi ülevaade inimõiguste järgimisest paistab välja stabiilne ja positiivne, on oluline uurida ja tegeleda ka erinevate gruppide vaheliste erinevustega, et jõuda tõelise õiguste järgimise ja võrdsuse saavutamiseni.

Joonis näitab, kuidas aastatel 2012–2025 on muutunud Eesti elanike hinnang küsimusele „Kas Teie arvates Eestis järgitakse inimõigusi?“

• Sinine joon – jaatavad vastused („jah / pigem jah“) on tõusnud 2010. alguse 50% tasemelt üle 75% ja stabiliseerunud.
• Oranž joon – eitavad hinnangud („pigem ei / ei“) on kahanenud ligi poole võrra.
• Hall joon – „ei oska öelda“ on jäänud püsivalt madalaks (~3–5%).

See kinnitab, et Eestis tajutakse inimõiguste järgimist stabiilselt positiivsena, ehkki 2020. aasta pandeemiajärgne optimism on vaikselt normaliseerunud.

2. Kümnendi pikkune tõus ja rahunemine
   Kümnendi pikkune tõus ja rahunemine inimõiguste olukorras Eestis on selgelt positiivne.

• 2012. aastal pidas inimõiguste olukorda heaks vaid veidi üle poole elanikest, umbes 54%.
• Edasi liikudes kasvas see näitaja järjekindlalt, ületades 2016. aastaks 70% piiri.
• 2020. aastal, pandeemia alguses, saavutas jaatavate vastuste osakaal rekordtasemel, ulatudes ligikaudu 88 protsendini.

Kriisiolukorras tajuti riiki tugeva kaitsjana, kuna tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja riigi otsustus-võime tõstsid usaldust institutsioonide vastu. Pärast pandeemia esimest šokki on toimunud normaliseerumine. Aastatel 2024 ja 2025 stabiliseerus inimõiguste järgimise tunnetus umbes 77% juures. See ei tähenda usalduse langust kriisi tasemele, vaid viitab pigem olukorra küpsuse faasile, kus erakordselt kõrge kriisitunne on asendunud realistlikuma, kuid endiselt positiivse hinnanguga.

3. Geopoliitika mõju: kolm murdepunkti
   

   Inimõiguste tajumist Eestis aastatel 2012–2025 ei mõjuta ainult sisepoliitika, vaid sellele on olulisi mõjusid avaldanud vähemalt kolm suurt välistegurit:

2014 – Krimmi annekteerimine ja sõda Donbassis:
Krimmi annekteerimine ja sõda Donbassis tõid esile rahvusvahelise õiguse hapruse.

• Eestlaste seas tugevnes usaldus Eesti riigi ja Euroopa institutsioonide vastu. Reeglitel põhinev kord ja kollektiivne julgeolek tundusid väikeriigi jaoks veelgi olulisemad.
• Samal ajal vähenes venekeelse elanikkonna kindlustunne, et õigusi rakendatakse võrdselt. Venemaa-põhise meediaruumi ja narratiivide polariseerumine süvendas tunnet, et „meie“ ja „nende“ vaatenurk on lahku läinud.

2020 – COVID-19 pandeemia:
Pandeemia ajal tajuti inimõigusi peamiselt riigi kohustusena kaitsta elu ja tervist, isegi üksikisiku vabaduste arvelt.

• Piiride sulgemine, liikumispiirangud ja vaktsineerimissurve ei vähendanud esialgu usaldust, kuna oht oli tajutud vahetu ja kollektiivsena. 
• Alles hiljem, kui hakati hindama meetmete proportsionaalsust ja kõrvalmõjusid, muutus ka hinnang riigi rollile kriisis. 
• Seega peegeldab 2020. aasta tipp (ligikaudu 88%) rohkem ühiskonna valmisolekut ajutiselt loovutada vabadusi turvalisuse nimel, mitte tagantjärele antud hinnangut meetmete õiguspärasusele.

2022 – Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas:
2022. aasta veebruaris alanud täiemahuline sõda Ukrainas mõjutas Eesti elanikke väga erinevalt.

• Eestlaste ja Ukraina päritolu elanike seas kasvas usk, et Eesti on väärtuspõhine ja õigusi järgiv riik, mis kuulub Lääne õigus- ja väärtusruumi.
• Venemaa kodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute seas süvenes aga distants, muutes Venemaa-põhise poliitilise ja meediaruumi seotuse usalduse seisukohalt riskifaktoriks.

Need kolm murdepunkti rõhutavad, et inimõiguste tajumine ei ole abstraktne teooria, vaid on tihedalt seotud julgeolekutunde, kuuluvuse ja infoväljaga, tuues esile keerulise seose poliitiliste sündmustega ja nende mõju ühiskonna jagunemisele.

4. Eesti ei ole üks värv: piirkondlikud erinevused
   Piirkondade võrdlus Eestis näitab, et inimõiguste järgimise usaldus varieerub märgatavalt. Kõrgeima usaldusega piirkondades, mis on enamasti väiksemad ja kogukondlikumad, on tulemused järgmised:

• Valgamaa: 93,6%
• Lääne-Virumaa: 93,5%
• Jõgevamaa: 93,3%

Samuti paistavad tugeva positiivse hoiakuga inimõiguste järgimise suhtes silma Harjumaa (ilma Tallinnata), Läänemaa ja Võrumaa.

Ida-Virumaa:
Selge erandina tõuseb esile Ida-Virumaa, kus usub inimõiguste järgimisse vaid 54,6% elanikest. See tähendab, et ligikaudu iga teine inimene väljendab pigem või täielikult kriitilist suhtumist. Valgamaaga võrreldes on vahe umbes 40 protsendipunkti, mis on ühe riigi sees erakordselt suur lõhe.

Oluline on märkida, et see madal usaldustunne ei tähenda automaatselt, et Ida-Virumaal rikutakse inimõigusi sagedamini. Pigem peegeldab see tunnetuslikku ja kultuurilist distantsi riigi institutsioonide, keelekeskkonna ja väärtushinnangute suhtes.

Venekeelne infoväli, meediatarbimise eripärad ja sotsiaalmajanduslik ebakindlus võimendavad tunnet, et „riik ei räägi meiega“. Inimesed ei pruugi tingimata vaidlustada õiguste olemasolu, vaid küsivad, kas need õigused tõeliselt ka nende jaoks toimivad. See toob esile vajaduse parema suhtlemise ja kaasamise järele, et suurendada usaldust ja arusaamist inimõiguste järgimisest Eestis.

Tallinn ei ole keskmine Eesti

Huvitav kontrast avatud pealinna, Tallinna, ja selle ümbritseva Harjumaa piirkonna vahel, peegeldab erinevaid arusaamu inimõiguste järgimisest:

• Harjumaa (ilma Tallinnata): Üks positiivsemaid piirkondi, kus 87,9% usub, et inimõigusi järgitakse.
• Tallinn: Inimõiguste järgimisse usub vaid 73,9% elanikest.

See ligi 14-protsendipunktine vahe viitab sellele, et suur ja mitmekesine linn on keskmisest kriitilisem inimõiguste küsimustes. Mida rohkem inimesi puutub kokku ametiasutuste, teenuste, menetluste ja sotsiaalsete pingetega, seda nähtavamaks muutuvad ka süsteemi nõrgad kohad.

Tallinnas esinevad tõenäoliselt mitmed faktorit, mis mõjutavad usaldust inimõiguste järgimise suhtes:

• Bürokraatia ja vaidlused ametiasutustega: Suurem ametlik tegevus ja organisatsioonide hulk toovad kaasa rohkem suhtlemist riigiasutustega, mis võib tekitada pettumust bürokraatia ja vaidluste tõttu.
• Sotsiaalne kihistumine ja ebavõrdsus: Mitmekesisem elanikkond ja erinevad sotsiaalmajanduslikud taustad võivad viia suuremate sotsiaalsete pingeteni, mille tõttu tunnevad nad, et õigused ei ole kõigile võrdselt tagatud.
• Mitmekeelne ja – kultuuriline avalik ruum: Erinevate kultuuride ja keelte esindatus võib tekitada arusaamatusi ja erimeelsusi, samuti võib see mõjutada elanike tunnetust oma õigustest ja võimalustest neid kasutada.

Kõik need tegurid kasvatavad nii ootusi kui kriitilisust inimõiguste järgimise osas, tuues esile vajaduse süsteemi parandamiseks ja parema teabevahetuse järele, et suurendada usaldust ja rahulolu kodanike seas.

5. Rahvus ja kodakondsus: usalduse sügavam kiht

Rahvuse lõikes on see üks olulisemaid erisusi, kus eestlaste ja venelaste tajude vahe ulatub enamasti 15–25 protsendipunktini. Lisaks rahvusele mängivad olulist rolli ka kodakondsus ja päritoluriik:

Rahvusliku ja kodakondsusliku kuuluvuse lõikes tõusevad esile selged mustrid inimõiguste tajumises Eestis:

• Eesti rahvusest ja Eesti kodanikest vastajate seas usub inimõiguste järgimisse üle 80%.
  
• Vene rahvusest elanike seas jääb see näitaja 55–65% vahele.
• Kõige kriitilisem on hinnang määratlemata kodakondsusega (nn halli passiga) isikute seas, kus jaatavate vastuste osakaal langeb kohati alla 40%. Nende rühma piiratud poliitilised õigused ja pikaajaline ebamäärane õiguslik staatus kujundavad tugevat tunnet struktuursest ebavõrdsusest.
• Muu Euroopa riikide kodanikud hindavad Eesti inimõiguste olukorda umbes 76–77% positiivsusega. Euroopa õigus- ja väärtusruumi sarnasus aitab neil mõista ja usaldada Eesti süsteemi.
• Ukraina päritolu elanikud paistavad silma kõrge usaldusega Eesti inimõiguste situatsiooni suhtes, mis peegeldab nende kogemusi. Hinnangud ei tugine abstraktsetele ideaalidele, vaid konkreetselt võrreldes nende päritoluriigi olukorraga.

Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et see ei viita otsesele juriidilisele diskrimineerimisele inimõiguste kitsas mõttes, vaid kuuluvuse ja usalduse küsimusele. Mida tugevam on tunne, et riik „kuulub mulle“, seda kindlam on usk, et õigusi järgitakse ka mina suhtes.

Kodanikuks olemine seob inimese õiguste, kohustuste ja osalusvõimalustega ning loob tunde, et riigi õiguskord kaitseb „ka mind“. 

Oluline on ka see, et lõhe ei ole paigal seisev. Viimase kümnendi jooksul on mitte-eestlaste ja mittekodanike hinnang paranenud ligikaudu 5–7 protsendipunkti võrra. See viitab tasasele, kuid järjepidevale integratsioonile ja aeglasele lähenemisele keeleliselt, kultuuriliselt ja institutsionaalsel kogemuse tasandil.

6. Noored usuvad, keskealised kahtlevad
   Vanuse lõikes joonistub välja selge kolme – etapiline muster inimõiguste tajumises Eestis:

• 20–29-aastased: On kõige optimistlikum rühm, kus koguni 91% usub, et inimõigusi järgitakse.
• 30–49-aastased: On kõige kriitilisem kogukond, kus positiivne hinnang inimõiguste järgimisele jääb umbes 70–73% tasemele. Tööealised inimesed puutuvad sel perioodil kõige rohkem kokku riigi ja kohalike omavalitsustega, sealhulgas tööelu, laste hariduse, eluaseme- ja sotsiaalpoliitika, tervishoiu ja pensioniootustega.
  • Selles eluetapis on suur vastutus pere ja sissetuleku eest, mis tähendab, et kokkupuuteid ametlike otsuste ja bürokraatiaga on palju. 
  • Erakordselt torkab silma lubaduste ja tegeliku kogemuse vahe, mistõttu on just 30–49-aastaste seas rohkem inimesi, kes tunnevad, et „õigused on küll olemas, kuid ei rakendu alati võrdselt või sujuvalt.“
• 60+ vanuserühmad: Muutuvad taas positiivsemaks, kus 75-aastastel ja vanematel on jaatav hinnang üle 84%, mis näitab, et vanemad inimesed tunnevad oma õigusi paremini.

Soolised erinevused sealjuures praktiliselt puuduvad, kuna meeste ja naiste hinnangud inimõiguste järgimisele on peaaegu identsed. See viitab, et inimõiguste üldine tajupilt ei ole Eestis sooliselt tugevalt struktureeritud, olles seega rohkem seotud vanuse ja eluetapi, mitte soo järgi.

7. Raha ja haridus kujundavad õigusetaju
   Inimõiguste tajumine Eestis on tihedalt seotud majandusliku kindlustunde ja haridustasemega:

• Majanduslikud tegurid:
  • Kõrge sissetulekuga leibkondades ulatub positiivne hinnang inimõiguste olukorrale ligi 90%-ni.
  • Madalaimas sissetulekurühmas jääb see hinnang umbes 60% juurde.
• Haridustase:
  • Sarnane muster ilmneb ka haridustaseme lõikes: kõrgharidusega inimesed hindavad inimõiguste olukorda märksa positiivsemalt võrreldes madalama haridustasemega vastajatega.

Need tähelepanekud kinnitavad, et inimõigusi ei tajuta pelgalt õigusliku abstraktsioonina. Paljude jaoks tähendab küsimus „kas inimõigusi järgitakse?“ hoopis midagi väga konkreetset, sealhulgas:

• Ligipääs teenustele ja võimalustele: Kas mul on piisavad võimalused omandada haridust, saada tervishoiuteenuseid või osaleda sotsiaalses elus?
• Õiglane kohtlemine töö- ja teenindussituatsioonides: Kas mind koheldakse õiglaselt töötamise, teenuste osutamise ja igapäevaelu olukordades?
• Vabadus oma elu kujundamisel: Kas ma tunnen, et saan ise oma elu juhtida ja ei sõltu pidevalt ebakindlatest otsustest?

Majanduslik ebakindlus ja piiratud võimalused loovad sageli üldise rahulolematuse tunnetuse inimõiguste olukorra suhtes, isegi kui formaalne õigusraamistik on kõigile sama. Seega, et tõeliselt mõista inimõiguste järgimist, on oluline arvestada ka majanduslike ja hariduslike teguritega, mis mõjutavad inimeste igapäevaseid kogemusi ja suhtumist õigustesse.

8. Mida need numbrid siis tegelikult ütlevad?

Andmed näitavad, et Eestis püsib inimõiguste järgimise suhtes valdav hinnang kõrgel tasemel. Samal ajal ei ole inimõiguste kogemus elanikkonna seas ühtlane. Piirkonniti ja rühmiti esinevad märkimisväärsed erinevused. On piirkondi, kus inimõigusi tajutakse igapäevaste sotsiaalsete praktikate loomuliku osana. On ka piirkondi, kus õigusi kogetakse abstraktsemalt või ebapiisavalt. Ida-Virumaal leiab ligikaudu pool elanikkonnast, et inimõigusi ei järgita. Tallinna ja Harjumaa erinevused näitavad, et ka majanduslik ja sotsiaalne kontekst kujundab tajusid olulisel määral.

Kui inimõigusi käsitleda demokraatia toimimise näitajana, viitavad andmed sellele, et Eesti inimõiguste raamistik toimib laiapõhjaliselt. Samas on inimeste kogemus sellest raamistikust ebaühtlane. Just sotsiaalsed ja piirkondlikud erinevused annavad detailse pildi sellest, kuidas erinevad rühmad riigi toimimist tajuvad.

 

9. Edasised väljakutsed

Eesti 2026. aasta ja järgmiste aastate väljakutse seisneb mitte ainult inimõiguste formaalses tagamises, vaid ka nende tõelises tunnetamises ja omakasutuses. 

Olulisteks aspektideks on:

• Inimõiguste tunnetamine: Kuidas teha nii, et iga inimene tunneks, et inimõigused on tema jaoks „omad“? See hõlmab tegelemist eneseteadlikkuse ja haridusega, et suurendada teadlikkust õiguste olemasolust ja nende olulisusest.
• Tajulõhe vähendamine: Kuidas vähendada erinevaid arusaamu inimõigustest eri piirkondade, rahvus- ja keelerühmade vahel? Tegemist on mitmekesiste kogemuste ja arvamustega, mis vajavad dialooge ning koostööd, et edendada ühtekuuluvust ja mõistmist.
• Kohustuste rõhutamine: Kuidas tugevdada arusaama, et õigustega käivad alati kaasas kohustused? See tähendab, et igaühel on vastutus oma riigi, kogukonna ja kaaselanike ees, et tagada õiguste ja vabaduste kaitse ning edendamine.

Inimõigused ei ole ainult kaitsekilp riigi võimaliku ülekohtu eest, vaid ka ühine kokkulepe, mis määrab, kuidas me selles riigis koos elame. Küsimus ei seisne ainult normide olemasolus, vaid ka selles, kas iga inimene tunneb, et need normid kehtivad tõeliselt ka tema jaoks. Oluline on, et inimesed jagaksid aktiivselt vastutust õiguste, vabaduste ja õigluse säilitamise eest, luues seeläbi tugevama ja sidusama ühiskonna.

10. Metoodika ja rahvusvaheline võrdlus

Käesolev ülevaade põhineb demograafilisel avaliku arvamuse analüüsil, vaadeldes inimõiguste järgimise tajumist vanuse, piirkonna, rahvuse, kodakondsuse ja sotsiaalmajan-dusliku tausta lõikes. Tegu on hinnanguga inimeste kogemusele ja usaldusele, mitte üksikute juriidiliste rikkumiste loeteluga.

Sarnaseid statistilisi uuringuid tehakse ka mujal Euroopas – näiteks ELi Põhiõiguste Ameti (FRA), Eurobaromeetri, European Social Survey ja World Values Survey raames. Eesti andmeid saab Euroopa omadega võrrelda trendide ja mustrite tasandil, kuigi küsimuste sõnastus ja ajastus erinevad.

Seega ei ole Eesti käsitlus erandlik: inimõiguste olukorda mõõdetakse Euroopas üha enam ka elanike tajude ja usalduse kaudu, mitte ainult õigusaktide ja kohtulahendite alusel.

…

Teised uuringust ilmnenud tähelepanekud. Lõplik analüüs saab valmis 2025. a lõpuks.

• Eesti inimesed usaldavad tervikpilti: normid kehtivad, süsteem toimib. Kuid venekeelse elanikkonna madalam hinnang näitab elukogemuslikku ja infovälja erinevust, mis kordub läbi kõigi küsimuste.
• Inimeste väärtushierarhia on selgelt: vabadused + turvalisus + õiglus.
• Eesti ühiskond tajub inimõiguste poliitilist kasutamist. Samal ajal nähakse inimõigusi väga olulistena.
• Objektiivses plaanis on inimõiguste rikkumiste tase Eestis madal, kuid teatud identiteedi- ja rahvusgruppide lõikes esineb siiski ebavõrdsuse tajusid (töösuhted, ebavõrdne kohtlemine, teeninduskeskkond, ametiasutustega suhtlemine).
• Inimesed seostavad inimõiguste rikkumisi kõige klassikalisemate olukordadega: vägivald või ohutusprobleemid, vabaduste piiramine (liikumine, sõna, isiklik autonoomia), diskrimineerimine (rahvus, keel, sugu, vanus jne), ebaõiglane kohtlemine ametiasutustes.
• Eesti ühiskonda peetakse mõõdukalt õiglasena, kuid mitte võrdselt kõigi gruppide jaoks. Õigluse tunnetus sõltub tugevalt sotsiaalsest positsioonist ja identiteedist.
• Inimeste mured ei ole isiklikud (vähe kogetakse otseseid rikkumisi), vaid pigem süsteemsed, mis taastoodavad pingeid poliitilises ja meediaruumis.
• Eesti elanikud pooldavad õiguste tasakaalustamist praktilistel kaalutlustel.
• Eesti elanikud usuvad, et ajakirjandus on politiseerunud ega suuda hoida neutraalsust.
• Andmekaitse- ja privaatsusteemad on Eesti elanikele olulised, kuid teadmised on katkendlikud. Andmekogumisest teatakse vähe ja see tekitab ebakindlust.
• Noored elavad teises riskimaailmas – digirikkumised ja privaatsus on nende jaoks olulisemad.
• See mõjutab ka usaldust riigi ja platvormide vastu, eriti digikeskkonnas.
• Eesti ühiskond on institutsioonides pigem usaldav – peetakse loomulikuks, et inimõigusi kaitseb riik ja õigussüsteem, mitte välised struktuurid.
• Rahvusvaheliste organisatsioonide usaldus on langenud pärast 2022. aastat.
• Probleemid on pigem institutsionaalsed ja poliitilised, mitte isiklikult kogetud.
• Rikkumisena mõistetakse klassikalisi põhiõiguste rikkumisi, mitte igapäevast mikro-tasandi konflikti.
• Eestis ei ole inimõigustele sisuliselt kriisi – kriis on usalduse, poliitikakultuuri ja meediaruumi kriis.
• Eesti toetab väärtuslikult rahvusvahelist õigussüsteemi, kuid ühiskonna usaldus sellesse süsteemi on üha rohkem tingimuslik ja pragmaatiline. Põhjuseks on kokkupõrge normatiivsete ootuste ja reaalse jõupoliitika vahel, mida kehastavad jätkuvad ja karistamata suurriikide õigusrikkumised.

 

Vaata varasemaid uuringuid siit