1941. aastal küüditati Eestist rohkem kui 10 000 inimest, kellest kolmandik olid lapsed. Laste ja noorte kultuuriaastal meenutame küüditamisohvrite mälestuspäeval just neid lapsi ja noori, kes inimsusevastaste kuritegude tõttu kannatanud.
Valve Luuka oli viieaastane, kui tema kodutalus helises telefon. “Helistati isale ja öeldi, et toimub küüditamine. Isa põgenes ära, mõeldes, et naist ja lapsi ikka ära viida. Aga viidi.” Valve isa jäi Eestisse, kuid ema koos kahe lapsega pandi rongi peale, ühte vagunisse koos 29 inimesega. Samal ajal sunniti Valve isa püssimehe juuresolekul allkirjastama paberit, mis oleks ta naise ja lapsed 20 aastaks Siberisse jätnud. Valvel õnnestus põgeneda, kuid ta ema veetis külmal maal kokku 18 aastat. Kuula Valve lugu: https://kogumelugu.ee/et/video/1335
Tatjana Meinert elas Nõmmel, “vene perekonnas,” ütleb ta ise. Oli reede õhtu, kui ema ärkas selle peale, et keegi koputas. “Ta oli õhtul just pirukat teinud ja isa oli tahtnud tükikest saada, kuid ema vastas, et ei, tuleb hommikuni oodata.” Öösel tulid aga sõdurid isa vahistamiskäsuga ning teatega, et kogu pere viiakse ära. Ainuke, keda ära viia ei tahetud, oli Tatjana onunaine, sest ta ootas last. “Kui isa juba autosse viidi, hüüdis ema talle järgi, et võtku pirukat. Isa vastas ainult, et enam ei taha.” Tatjana isa viidi Siberisse, kus ta mõne aasta pärast 34-aastasena suri. Vaata Tatjana lugu: https://kogumelugu.ee/et/video/2506
Jaak Ruus ei olnud veel aastanegi, kui tema pere Siberisse küüditati. Tema isa oli Eesti Vabariigis politseinikuna töötanud. “Öösel kell kolm tuldi järgi. Isa määrati 30 aastaks Karaganda söekaevandusse. Sõja tõttu valitses Venemaal nälg ja viletsus. Ema suri, kui olin nelja-aastane. Teda ma enam ei mäleta. Mind paigutati lastekodusse.” Jaak elas lastekodus kolm aastat, kuni tema sugulased Valgamaalt temast kuulsid ja talle järele tulid. 1957. aastal lubati Jaagu isa Eestisse. “17 aastat oli mööda läinud, kui teda esimest korda nägin.” Kuula Jaagu lugu: https://kogumelugu.ee/et/video/2481
Rutt Kresling oli 13, kui tema perele Tähtverre järgi tuldi. Tema isa viidi ära juba 1940. aastal. “Enne kui ta ära viidi, tuli ta minu voodi juurde, kallistas mind ja ütles, et “ole hea laps, ma lähen nüüd ära.” Mina veel küsisin, et kas ta tagasi ka tuleb. Tema ütles, et tuleb küll, et ma oleks hea laps. Vaatasin aknast järele, kui ta ära viidi. Tagasi ei tulnud ta enam kunagi.” Ruti ülejäänud perele tuldi järgi 1941. aastal. “Rongi juures oli veoautodest järjekord. Meid pandi ühte väiksemasse vagunisse. Siberisse jõudes öeldi meile, et oleme kahjulikud elemendid ning jääme sinna 20 aastaks.” Rutil õnnestus mõne aasta pärast Eestisse naasta, kust ta aga pärast 1949. aasta märtsiküüditamist uuesti ära viidi. Kokku veetis ta Siberis 18 aastat. Vaata Ruti lugu: https://kogumelugu.ee/et/video/1333
14. juunil mälestasime küüditamisohvreid üle kogu Eesti. Koos samaaegse deporteerimistelainega viidi Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Valgevenest ja Moldovast ümberasumisele rohkem kui 85 000 inimest. Küüditamisohvreid mälestades loodame, et taolised inimsusevastased kuriteod ei korduks enam kunagi.
#mäletame