Mis juhtub siis, kui kokku saavad need, kes kritiseerivad neid, kes kritiseerivad teisi? Täispikka artiklit loe ka KesKus novembrinumbrist.

Euroopa Liidu majas Tallinnas istusid ühe laua taha kokku endine ajakirjanik ja prantsuse meediakriitik Daniel Schneidermann ning ERRi veebiuudiste peatoimetaja ja uudistetoimetuse juhataja asetäitja Anvar Samost. Koos moderaatori, välisministeeriumi diplomaadi Daniel Schaeriga arutleti meediakriitika ja selle üle, kuidas ajakirjaniku amet viimase paarikümne aastaga muutunud on.

Daniel Schneidermann on Prantsusmaal tunnustatud meediakriitik, kes on alates 1979. aastast teinud koostööd Prantsusmaa suurimate päevalehtedega Le Monde ja Libération, juhtinud vestlussaateid riiklikus televisioonis ja alates 2007. aastast toimetab sõltumatut internetiportaali “Arretsurimages.net”. Tema otsekohesus meedia analüüsimisel, kriitiline meel ja sõltumatuse taotlus on tekitanud peavoolu meedias palju poleemikat, kuid ka tema toetus kasvab pidevalt. Anvar Samost Eesti inimeste seas tutvustamist ilmselt ei vaja.

Ajakirjandus ja internet

Arutelu algas (ja tegelikult sai sellest ka kogu diskussiooni põhitõdemus) mõttega, et interneti tulek on ajakirjandusmaastikku muutnud rohkem kui ühegi varasema meediumi teke “Raadio tulemisega arvati, et leht sureb välja; televisiooni tulekuga arvati, et raadio sureb välja; interneti tulekuga arvati, et televisioon sureb välja. Tegelikult eksisteerivad kõik meediumid jätkuvalt koos, kuid interneti tulek muutis ajakirjanduse olemust võib-olla rohkem, kui varasemad leiutised,” rääkis Schneidermann.

Filmivate nutitelefonide ajastul võib igaüks toota ükskõik millist sisu. Sotsiaalmeedia omakorda võimaldab kõikvõimaliku informatsiooni levitada ning nii võib mööda maailma ringelda infot, millel ei pruugi mitte mingisugust tõepõhja all olla.   “20 aastat tagasi oli probleem see, et ei info hankimiseks oli allikaid väga vähe ning infot ennast samuti vähe. Nüüd on olukord vastupidine: infoallikaid on palju, on tekkinud info üleküllus ning probleemne on aru saada, mis on tõene ja mis mitte,” arutles Schneidermann. Temaga nõustus Samost, kes meenutas oma ajakirjanikuaegu Äripäevas 1990. aastate algul, mil leht ilmus kord nädalas ning kajastatud sai vaid kõige olulisem. “Infokogus on kasvanud, kuid selle kvaliteet mitte,” sõnas Samost.

Klikid ja kvaliteet

Justnimelt sotsiaalmeedia tulekuga on infotarbija muutunud ise ka info tootjaks ja selle levitajaks. See muudab aga tihti faktidena esitatavate infokillukeste päritolu ja tõesuse kontrollimise raskemaks ning allikakriitilisuse küsimus muutub aina olulisemaks. Kui kriitilist mõtlemist peab arendama ka lugeja, siis ajakirjaniku puhul on see täiesti möödapääsmatu. Samost sõnas, et on lausa inimesi lahti lasknud selle eest, et need avaldatud lugude allikaid piisavalt uurinud pole.

Kuna enamik meediväljaandeid on sisult siiski eraettevõtted (või osad suurematest kontsernidest), on nende esmane eesmärk kasumi teenimine. Internetiajastul teenib aga kasumi see, keda rohkem klikitakse. Kuid mida keskmine inimene siis klikib? Samosti sõnul “paljast naist ja surnud meest”, ehk mida rohkem lugejaid tahab lugeda kurioosumeid, seda rohkem meediaettevõtteid taolisi lugusid ka toodavad. Prantsuse meediakriitik nõustus väljakäidud kirjeldusega, kuid sõnas, et tegelikult tahavad lugejad siiski kõike – nii kõmu, tõsiseid uuriva ajakirjanduse lugusid kui ka kiisupilte. Lausa kuldse tsitaadina saab välja Schneidermanni sõnad: “Ajakirjanduse surm algab siis, kui ajakirjaikud hakkavad küsima, mida lugejad tahavad:”

Ja kuigi sotsiaalmeedia ning internet on ajakirjanike elu osaliselt ka hõlbustanud, on see endaga kaasa toonud ka oluliselt rohkem laimu, poriloopimist ja tarbetut naeruvääristamist, mistõttu nii ajakirjanike endi kui ajakirjanike suunal tehtud kriitika on muutunud karmimaks. Ajakirjaiku töö peab olema nii maailmas toimuva kajastamine kui ka meediaettevõttele tulu teenimine. “On tohutu privileeg töötada väljaandes, kus ei pea iga hetk mõtlema lugejahulga peale ja lähtuma lugude kirjutamisel sellest, kui suur number inimesi peab uudist lugema tulema,” kirjeldas Samost avalik-õiguslikus ringhäälingus töötamise plusse.

Uudis vs arvamus

Arvamusplatvormide ja sotsialmeediakanalite paljusus on aga loonud ka ajakirjanike jaoks üsnagi uudse dilemma: kust läheb uudise ja arvamuse piir? Kohati leidub ka juba tavameedias uudistena esitletavaid lugusid, mis aga sisult kellegi arvamused on. Arvamus aga ei ole uudis. Samosti sõnul võib ajakirjandusmaastikul arvamust võrrelda kiirtoiduga – seda toota on lihtsam ja odavam, kui faktikontrolli läbinud neutraalset uudislugu. Klikimeedia ajastul müüb aga pigem just emotsionaalne, mitte neutraalne lugu. Kuna kõigil on õigus oma arvamusi igal hetkel väljendada (ning on olemas info levimist soodustavad sotsiaalmeediaplatvormid) ning kiirus ja klikid on muutunud ääretult oluliseks, jõuamegi ajastusse, kus meedia kvaliteet langeb. Internetiajastul oleks me justkui kõik ajakirjanikud.

Kuigi Schneidermann ja Samost leidsid, et ajakirjanik on siiski see inimene, kes teeb ka toimetuslikke otsuseid, mitte ei ole vaid sisu tootja. Toimetuse otsused sõltuvad aga paljuski toimetuse maailmavaatest. Mis ajakirjanike elu aga veelgi keerulisemaks teeb on toimetuse otsused muutuva maailmaga toimetuleku küsimustes. Nii tekkis koos Interneti tulekuga külluses tasuta infokanaleid ning tänaseks ei ole inimesed enam harjunud meediasisu eest maksma. Sellega vähenes nende ajakirjanike turuosa, kes tegelesid ressursimahuka uuriva ajakirjandusega ning meediaomanike sissetulek vähenes samuti. Ettevõtete esimene refleks oli aga seepeale töötajaid vähendada.

Samost tõi välja, et kuigi ajakirjanikke jääb vähemaks, siis neid, kes infot suunavad (kommunikatsioonijuhid, PR-inimesed, turundusspetsialistid jne) tuleb aina juurde. Ka see raskendab ajakirjaniku tööd.

Koos jõuti järeldusele, et ajakirjanik olla ei ole lihtne. Kuid lõpetagem retoorilise küsimusega: kelle töö see ikka lihtne on?