Varakevadel hõivasid eraldusmärkideta relvastatud isikud Krimmi poolsaare. Järgnes rahvahääletus, mille järel liideti Krimm Venemaaga. Vene rahvas oli vaimustuses, kuid vaimustust võis kohata ka Eestis. Kohtasin tollal Õismäel poes, tänaval ja teistes avalikes kohtades rõõmsaid ja üksteist õnnitlevaid inimesi. Kohata võis innukaid seltskondi, kes mõnele kõhklejale selgitasid, et nüüd on õiglus jalule seatud, ameeriklastele ja fašistidele koht kätte näidatud. Oletada võib, et kõhkleja oli ukraina päritolu.

Meenub ka juhtum, kui läksime riigikaitse õppelaagrisse ja õpilastel olid seljas vanad Rootsist pärit vormiriided. Järveotsa kaubanduskeskuse eest möödudes nimetasid mõned inimesed neid fašistideks. Seda öeldi vene keeles, kuid ma tean, et on ka eestlasi, kellele Venemaa otsustav tegevus meeldib.

Samas meenuvad kevadest mitme õpilase ärevad küsimused Krimmi varasema kuuluvuse ja sealse rahvastiku kohta. Ka mu endised õpilased küsisid murega, kuhu need sündmused võivad välja viia. Vastasin tollal, et küllap Venemaa proovib, millega teised riigid leppida suudavad. Olin aga kindel, et rahvusvahelise kogukonna ühtsus ning Ukraina kindlameelsus sunnivad teda relvade kasutamise asemel kokkuleppeid otsima.

Suvel puhkes sõjategevus Ida-Ukrainas ja viimasel ajal ei ole enam avalikku heakskiitu toimuvale kuulda. Ajakirjanik Rein Sikk osutas, et Ida-Virumaal ollakse Ukraina teemal vaoshoitud ja pigem ei räägita võõraste inimestega.

Ajalugu – iidsed Vene alad?

Kuidas ja mida rääkida õpilastele Ukraina sõjast? Muidugi tuleb rääkida ajaloost, sest kes seda ei tea, võib jääda uskuma Venemaa meediakanaleid. Ukraina alad on olnud 14. sajandist seotud Leedu ja hiljem Poola riigiga. Moskva võimu alla sattus vasakkalda Ukraina 360 aastat tagasi, Galiitsia alles 1939. aastal. Musta mere põhjakalda vallutas Venemaa alles 18. sajandi lõpuks. Kuna stepp Musta mere rannikul ei olnud vanade Vene vürstiriikide maa olnud, siis nimetati see Novorossijaks – Uus-Venemaaks. Seega pole see kunagi olnud põline Vene ala. Lahkuma sunnitud rahvaste asemel kutsuti Novorossijasse uusi asukaid Vene riigi muudest osadest, Saksamaalt jm.

Varauusaegne humanism ja renessanss lähendasid Ukrainat rohkem Euroopale kui Venemaale. 16. ja 17. sajandi Poola ja Leedu olid kunsti, haridust ja teadust soosivad riigid ja nende mõju ulatus ka Ukrainasse ja Valgevenesse. 1632. aastal asutati Kiievis akadeemia. Leedu võimu ajast kehtisid mitmes Ukraina kubermangus kuni tsaaririigi lõpuni omal ajal uuendusmeelseks peetud seadused, nn Leedu ustavid.

Ukraina Vabariik taotles 1917. aastal endale maa-alasid, mis jäävad tema praegusest piirist ida ja põhja poole, kuid pidi neist loobuma. 1924. aastal pidi ka Nõukogude Ukraina loovutama Vene Föderatsioonile piirkondi idas. Erandiks on Krimm, mis anti Vene Föderatsiooni koosseisust Ukrainale üle1954. aastal, kuna see piirkond oli majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt seotud just Ukrainaga.

Sõja olemus – hukkunud ja viletsus

Sõja pärast kannatab ka rahulik elanikkond. Inimesed saavad vigastusi, hukkuvad. Nende elutingimused halvenevad oluliselt. Võime endale ette kujutada elu üheksakordses majas, kui elektrit ei ole, pumbad ei tööta ja kraanist vett ei tule. Kui pole vett, siis ei saa kasutada ka kanalisatsiooni köögis, vannitoas ega WC-s.

Olen näidanud õpilastele internetipilte Sarajevost sõja ajal 1992−1994. Palju on pilte vee hankimisest ja kandmisest. Samal ajal on hooned, autod ja inimeste riietus neil fotodel tänapäevane. Õpilased olid tõsised, see ei olnud sõda kaugest minevikust. Kuid Ukraina sõda on meile veelgi lähemal. Ukrainas toimuvate sõjakoleduste kohta leiab fotomaterjali näiteks Postimehest.

Rahvusvaheline õigus – suured ja väiksed riigid on võrdsed

Putin on öelnud, et Brest-Litovski rahuga andis Venemaa Eesti Saksa­maale ja Molotovi-Ribbentropi paktiga sai tagasi. Taoline mõtteviis ei jäta väiksematele riikidele sõnaõigust ega oma tahet. Väikeste riikide huvidega arvestab Venemaa ainult siis, kui sellega saab lõhkuda nt Gruusia, Moldova, Ukraina või mõne teise suurema maa territoriaalset terviklikkust. Zbigniew Brzezinski kirjutas «Suures malelauas», et ilmselt ei saa Venemaa impeeriumiks ja regionaalseks suurvõimuks Ukrainat allutamata, kuid ükski rahvas ei pea ennast ohverdama seepärast, et keegi teine tahab suureks saada ja teiste üle valitseda. Tegelikult satuvad ka Moskvas demonstrandid sageli kongi või haiglasse. Kasaka nuut on liiga pikalt seostunud Venemaaga. Miks peab see nii olema?

Pärast Viini kongressi ülemöödunud sajandil olid Euroopas suured riigid (Euroopa kontsert) ja nn piiratud huvidega riigid. 1938. aasta Münchenis tekitati ainult mulje taolise Euroopa taastamisest, kui neli riiki arutasid Tšehhoslovakkia küsimust, kelle esindajad ise olid ukse taga. Pärast II maailmasõda rajatud rahvusvahelised organisatsioonid püüavad aga järjekindlalt järgida riikide võrdõiguslikkuse põhimõtteid. ÜRO julgeolekunõukogu alalistel liikmetel, kelleks on sõja võitnud suurriigid, on küll vetoõigus, kuid õigus oma seisukohti esitada on igal riigil. Euroopa Liidu nõukogus sõltub riikide häälte arv nende suurusest, kuid väiksemate riikideta ei saa otsuseid vastu võtta (vt http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/council-eu/index_et.htm). Seda on näidanud ka Venemaa-vastaste sanktsioonide jõustamine, kus on arvestatud väiksemate maade (näiteks Soome ja Kreeka) huvidega.

Propaganda – fašist on mis tahes vaenlane

Sõjapropaganda peab veenma oma inimesi ja tekitama kõhklusi ning hirmu teistes. Tõhus viis on siin siltide kleepimine. Meid on juba ammu fašistideks nimetatud, nüüd on seda ka ukrainlased. Vene propagandas tähendab fašist mis tahes vaenlast. Tegelikult näeme fašismile iseloomulikku üksikisiku ohverdamist riigi huvidele hoopis Venemaa enda juures.

Hea ülevaate fašismi taotlustest saab sõja eel ilmunud «Eesti entsüklopeediast» ja ka totaalsele riigikorraldusele vastandunud Coudenhove-Kalergi teosest «Totaalne riik – totaalne inimene». Õpilastele tuleb selgitada, millist riigikorraldust pidas Mussolini oma mõttekaaslastega heaks. Miks käskis Stalin Nõukogude propagandistidel natsionaalsotsialiste hoopis fašistideks nimetada? Sest sotsialismi mõistet ei saanud ju võimaliku vastasega siduda.

Ukraina konflikti on algusest peale kaasatud relvastatud mehi, kes ei kuulu sõjaväkke. Võime neid nimetada paramilitaarseteks üksusteks või ka teisiti, kuid mulle meenuvad vitaalivennad, korsaarid ja flibustjeerid. Ka neile andis valitseja sõja ajal loa röövida ja tappa ning rahu sõlmides ei kavatsenud nad minna tagasi põllule, töökotta või kaubalaevale. Mis võib järgneda nüüdsele vaherahule Ukrainas, seda on väga raske ennustada.

Artikkel ilmus Õpetajate lehes