Terrorismivastases võitluses on traagiliste tagajärgede ärahoidmiseks pearõhk ennetustegevusel, mis tihti eeldab õiguskaitseorganite sekkumist vähemate tõendite olemasolul kui tavapärastes kriminaalasjades. Euroopa Kohtul on aga juba lahend, mis näitab, et isegi ÜRO Julgeolekunõukogu otsused ei ole Euroopa Liidus automaatselt täidetavad, kui nende elluviimine rikub isikute põhiõigusi- ja vabadusi.

Äsjane Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus mõista Eesti riigilt välja valuraha neljale pronks­öö mässus osalenud isikule on näide konfliktidest, mis võivad tekkida avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamise vajaduse ning inimõiguste normides sätestatu järgimise vahel. Kui meie pronksöö juhtumite puhul on küsimus tavapärase õiguskorra tagamisega seonduvast vaidlusest, siis üheks kõige enam probleeme tekitanud valdkonnaks, kus inimõiguste ja julgeoleku teemad lähedalt põimuvad, on terrorismivastane võitlus.

Terrorismivastase võitluse diskursuse rõhk on tänapäeva maailmas nihkumas traditsiooniliselt riigi julgeoleku tagamiselt inimjulgeoleku tagamisele. Seda rõhuasetust üksikisikute kaitsmisele kajastavad ka rahvusvahelised inimõiguste normid, mis kohustavad riike kaitsma üksikisikuid vägivalla, sealhulgas terroristlike aktide eest. Seega on riikidel kohustus võtta tarvitusele efektiivseid meetmeid terrorismi tõkestamiseks. Samas peab selliste meetmete rakendamisel järgima inimõigusi ja põhivabadusi, nagu näiteks õigus õiglasele kohtupidamisele.

Ehkki Euroopa Liidu riigid tunnetavad terroriohtu erinevalt, valitseb Euroopas selge konsensus vajaduse osas järgida terrorismiga võideldes oma väärtusi, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid. Euroopa Liidu terrorismivastane poliitika ise baseerub neljal sambal: ennetus, kaitse, jälitustegevus ja reageerimine. Eelkõige just ennetus ja reageerimine on valdkonnad, kus terrorismivastane tegevus haakub otseselt inimõiguste ja põhivabaduste järgimise teemaga. Tegu on valdkondadega, mis siseriiklikult on õiguskaitse- ja julgeolekuteenistuste pärusmaaks ning kus teatud juhtudel tekib kas vajadus või ahvatlus inimeste põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks.

Vajadus õiguspärasuse järgimiseks on seda olulisem, et terrorismivastases võitluses on terroriaktide potentsiaalselt väga traagiliste tagajärgede ärahoidmiseks pearõhk ennetustegevusel, mis tihtipeale eeldab aga õiguskaitseorganite sekkumist vähemate tõendite olemasolul kui tavapärastes kriminaalasjades. Paljudes terrorismiga ajalooliselt enam kokku puutunud Euroopa riikides on näiteks tõsiselt tegeldud mehhanismide loomisega, mis, minemata vastuollu Euroopa inimõiguste süsteemiga, võimaldavad terroriaktide ettevalmistamises kahtlustatavaid isikuid pikaajaliselt kinni pidada.

Tõsi on, et avalik retoorika väärtuste järgimisest ning tegelikud, varjatud tegevused ei ole kahjuks alati ka Euroopas kooskõlas olnud. Nii näiteks on rohkelt tõendeid, et paljud Euroopa riigid tegid otsest koostööd seoses president Bushi aegsete kurikuulsate USA terrorismivastase võitluse meetmetega, mis seisnesid näiteks salajaste kinnipidamisasutuste olemasolus ning ebaseaduslike väljaandmiste praktiseerimises.

Märtsis avaldatud Open Society Foundationi vastav põhjalik raport identifitseerib Ühendriikidega neis valdkondades väidetavalt seotud olnud 54 riiki, nende hulgas ka 17 Euroopa Liidu liikmesriiki. Siinkohal on oluline märkida, et Eestit selles nimekirjas pole. Samas, üleatlandiline terrorismivastane koostöö on võtmetähtsusega terroriohu tõrjumisel. Euroopa Liidu kõrged sisejulgeoleku ametiisikud on näiteks tunnistanud, et kõigis Euroopas aset leidnud peamistes terrorismialastes juurdlustes on Ameerika Ühendriikide abi olnud hindamatu tähtsusega.

Terrorismivastane tegevus ja inimõigused on kasvavalt tähtsustumas ka Euroopa Liidu välissuhtluse kontekstis. Näiteks suhetes Euroopa naaberriikidega on EL prioritiseerimas nii koostööd terrorismivastases võitluses kui ka inimõiguste järgimist, kuid need teemad on autoritaarsete riikide jaoks tihtipeale omavahel konfliktis. Kui Euroopa Liidu enda terrorismivastase võitluse strateegia deklareerib baseerumist inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse austamisel, siis paljud partnerriikidest, eelkõige Vahemere lõuna- ja idakaldal, aga ka Ida-Euroopas, ei jaga Euroopas valdavaid õigus- ja korrakaitse traditsioone. See tekitab aga Euroopa jaoks dilemma, et kuidas teha koostööd riikidega, mis ei järgi õigusriigi põhimõtteid ning kus kohtuvõim ei ole täitevvõimust lahutatud.

Küsimuseks on näiteks, kas välisriikide kodanikke, keda kahtlustatakse seotuses terrorismiga, on Euroopast võimalik deporteerida kohtumõistmiseks riikidesse, kus on esinenud kinnipeetavate piinamist ja ebainimlikku kohtlemist. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahenditega asunud seisukohale, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 3 sätestatud piinamise keelamise põhimõte on absoluutne ning sõltumata sellest, kuivõrd suurt julgeolekuohtu võivad kõnealused isikud kujutada, ei saa selle keelu järgimisest mitte mingil juhul loobuda.

Siinkohal väärib märkimist omaette paradoks, mis tulenes sellest, et nn araabia kevade käigus lammutati paljudes riikides ka julgeolekuteenistused, mis aastakümneid olid julmade meetoditega, lisaks ülejäänud rahvale, ka vägivaldseid islamiäärmuslasi kontrolli all hoidnud. Tulemuseks on, et näiteks Põhja-Aafrikas on aktiviseerunud džihadistlikud liikumised. Arengud, mida peeti positiivseks inimõigustest ja demokraatiast lähtuvalt, on tekitanud tagasilööke terrorismivastases võitluses.

Inimõiguste ja terrorismivastase tegevuse teema võib põimuda ka hoopis mõne kolmanda küsimusega. Värske näide on siinkohal Suurbritanniast, kus seda seotakse laiema küsimusega saareriigi tulevasest staatusest Euroopas. Nimelt tõstatas Suurbritannia siseminister Theresa May oma programmilises kõnes käesoleva aasta märtsi algul esimese juhtiva Briti valitsuspoliitikuna avalikult küsimuse, kas riik ei peaks lahkuma Euroopa inimõiguste konventsioonist.

Põhjuse selliseks dramaatiliseks avalduseks andis Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, mis keelas Suurbritannia jaoks juba aastaid probleeme valmistanud kurikuulsa Al-Qaeda ideoloogi, äärmusliku islamivaimuliku Abu Qatada deporteerimise tema kodumaale Jordaaniasse. Kohus põhjendas otsust, et kohtupidamine Jordaanias, kus tema vastu võidakse kasutada teistelt isikutelt piinamise teel omandatud tunnistusi, rikuks Abu Qatada õigust õiglasele kohtupidamisele. Selline kohtuotsus Strasbourgist, mis tühistas deporteerimist lubanud varasema Briti kõrgeima kohtu otsuse, põhjustas Suurbritannia ühiskonnas parajat furoori. Euroopa Inimõiguste Kohust süüdistati terrorismi- ja kuritegevuse vastase võitluse takistamises ning seeläbi Suurbritannia rahvusliku julgeoleku õõnestamises.

Ehkki ­Suurbritannia lahkumine Euroopa inimõiguste süsteemist pole hetkel veel tõenäoline, ei saa seda seal riigis viimasel ajal süvenenud üldiste euroskeptiliste tendentside valguses ka pikemas perspektiivis täiesti välistada. Euroopa inimõiguste konventsioon pole aga Euroopa Liidu, vaid märksa laiema liikmeskonnaga Euroopa Nõukogu õigusakt. Lahkumine konventsioonist asetaks Suurbritannia äärmiselt kummalisse olukorda, sest ainus Euroopa riik, kes praegu selle osaline ei ole, on demokraatiast ja inimõiguste järgimisest vägagi kaugel seisev Valgevene. Samas oleks ühe niivõrd mõjuka riigi lahkumine konventsioonist pretsedendiks, mis võiks teatud tingimustel julgustada ka teisi riike kaaluma selle eeskuju järgimist ning seetõttu ohustaks kogu Teise maailmasõja järel üles ehitatud Euroopa inimõiguste kaitse süsteemi.

Kui tavapäraselt on inimõiguste valdkonnas, Euroopa kohtutest rääkides, juttu ikka Euroopa Inimõiguste Kohtust, siis uueks oluliseks osaliseks on kujunemas Luxembourgis asuv Euroopa Liidu Kohus (Euroopa Kohus), mille kompetents on Lis­saboni lepingu jõustumise järel laienenud.

Inimõiguste ja terrorismivastase võitluse kontekstis on siinkohal väga huvitavaks juhtumiks Euroopa Kohtu 2009. aasta lahend nn Kadi kaasuses. Tegu oli juhtumiga, kus kohus tühistas Euroopa Liidu Nõukogus vastu võetud regulatsiooni, mis oli loodud ÜRO Julgeolekunõukogu spetsiaalse sanktsioonide komitee esildist järgides ja mis kehtestas finantspiirangud isikute ja organisatsioonide suhtes, keda peetakse seotud olevaks Al-Qaeda või Talibaniga.

Tuginedes Saudi Araabia kodaniku Yassin Abdullah Kadi ja ühe Euroopas tegutseva islamistliku fondi kaebustele, leidis kohus, et nende rahalisi vahendeid pankades külmutades on rikutud Euroopa põhiõiguste hartaga kaebajatele antud õigusi, eelkõige jättes neid teavitamata piirangute kehtestamise põhjustest ning kuulamata ära nende selgitusi. Nii kehtestas kohus, et isegi ÜRO Julgeolekunõukogu otsused ei ole Euroopa Liidus automaatselt täidetavad, kui nende elluviimine toimub isikute põhiõigusi- ja vabadusi rikkudes. Kohtuotsuse tulemuseks oli, et Euroopa Liidu sees tuli vastu võtta täiendatud regulatsioon, mis hõlmas ka puudutatud isikute informeerimist ja ärakuulamist enne finantssanktsioonide jõustamist.

Eestist vaadates võib rahvusvahelise terrorismi teema õnneks enamjaolt tunduda kauge ja meid üldiselt mitte puudutavana. See ei pruugi aga kesta lõpmatuseni. Ehkki Eestis endas on terrorismioht jätkuvalt madal, oleme NATO ja ELi liikmena osa läänemaailmast ning tegelikkuses osa laiemast rahvusvahelisest terrorismivastasest koalitsioonist. Eelmisel aastal Bulgaarias Burgases toimunud pommirünnak Iisraeli turistide bussi vastu, mille korraldamise niidid viivad Bulgaaria ametivõimude hinnangul Liibanoni äärmusrühmituse Hezbollah’ni, näitas, et Lähis-Ida poliitikaarengutega seotud terroristlikud aktid võivad aset leida ka riikides, kus seni pole nendega kokku puututud. Samuti on võimalik Eesti inimeste sattumine välisriikides toimuvate terroristlike aktide ohvriks.

Kokkuvõtteks, arvestades, et terrorioht on teema, mis jääb Euroopa ühiskondi mõjutama pikemaks ajaks, on oluline, et terrorismivastase võitluse poliitika integreerib inimõiguste ja julgeoleku perspektiivid ning vajadused viisil, mis tagab sellele võimalikult laia avalikkuse mõistmise ja toetuse.

Autor on  Inimõiguste Instituudi nõunik ja Balti Kaitsekolledži poliitikauuringute ja strateegia osakonna teadur.

Vt http://pluss.postimees.ee/1192794/henrik-praks-inimoigused-versus-julgeolek/