Mart Nutt: Uuring usuvabaduse kohta Eestis on valminud Inimõiguste Instituudi ja Turu-uuringute ASi koostöös ja kasutatud on sama meetodit nagu uuringu „Inimõigused Eestis 2012” puhul. Nimetatud uuring on üles ehitatud neljaosalisena. Esiteks elanikkonna küsitlus (1000 vastanut) ja selle tulemused. Teiseks intervjuud ekspertidega, 17 teoreetiku ja praktikuga. Kolmandas osas on toodud rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangud usuvabaduse olukorrale Eestis. Neljandas osas esitatakse mõned ettepanekud riigiasutustele, mis koorusid välja peamiselt eksperdihinnangutest.
Karin Reivart: Peamised teemad olid järgmised: hinnang usuvabaduse olukorrale Eestis, usuvabaduse rikkumised, kas on tulnud varjata usulisi veendumusi, infoallikad usuvabaduse kohta, usuvabaduse tähtsus Eestis ja maailmas, aktiivsus selle kaitsmisel, suhtumine religiooniõpetusse ja piiblilugudest ülevaate andmisesse koolides, suhtumine kristlikesse väärtustesse, viimaks vaatlesime, millist usku peetakse omaks.
91% vastanutest on nõus, et Eestis on tagatud usuvabadus. Kõige enam ei nõustu selle väitega maausulised ja taarausulised. Usuvabaduse rikkumist on täheldanud enda või tuttava puhul 2% vastanutest. Eksperdid tõid siinkohal välja kolm põhjust: 1) maausuliste ja taarausuliste võitlus hiite ja pühapaikade säilitamise nimel, 2) küsimused seoses kaelaristide lubamisega koolides või sõjaväes, 3) osaliselt võidi silmas pidada ka satanistide probleeme oma usuühenduse registreerimisel.
Usulisi veendumisi on varjatud 4% puhul. Rohkem on seda noorte seas, samuti maausuliste ja taarausuliste seas. Usuvabadusega seotud infoallikateks on peamiselt ajakirjandus ja internet. 14% küsitletutest ei ole kusagilt seda infot saanud. 68% pidas usuvabadust Eestis tähtsaks, sama tulemus ilmnes ka maailma kohta. Ligi 60% leidis, et Eesti peaks võtma usuvabaduse kaitsmisel aktiivsema hoiaku. Tervishoiu- ja hoolekandeasutustes peaks 74% arvates olema võimalus kohtuda vaimulikega ja täita usulisi kombeid. Samuti arvati, et omavalitsus peaks tagama omasteta lahkunu matmise tema usulise traditsiooni järgi. Kooliprogrammis sooviks ülevaadet maailma usundite kohta 68% vastanutest. Ka piiblilugudest sooviks ülevaadet koolides 54% küsitletutest. Vaid 8% arvas, et usuvabaduse kaitse on kümne aasta jooksul halvenenud. 54% leidis, et ühiskond peaks lähtuma eelkõige kristlikest väärtustest. Samas 60% nõustus väitega, et riigis ei peaks domineerima ühegi usundi väärtused. Positiivselt suhtus religiooni 35%, neutraalselt 60% ja negatiivselt 2%. Uskudest pidas omaks luterlust 20% ja õigeusku 24%, katoliiklust ja maa- ning taarausku 2%, muid uske pidas omaks kokku 5%. 45% aga ei pidanud omaks ühtegi usku.
Eksperdid nõustusid, et usuvabadus on elanikele hästi tagatud ja suhted EKNi liikmeskirikute ja riigi vahel on head. Puudujääke nähakse haridussüsteemis. Osa EKNi mittekuulujaist tunnetab riigi poolt ebavõrdset kohtlemist. Maavalla Koda näeb kõige enam probleeme. Geikristlaste esindaja tõi välja, et usuliste ühenduste riikliku toetamise süsteem võiks olla vastavuses võrdse kohtlemise põhimõttega riigis. Välja on toodud ühiskonna ja meedia kriitilist suhtumist, on esinenud halvustamist ja naeruvääristamist. Teiste Euroopa riikidega võrreldes on olukord üsna hea, oluline on aga ametnikke ja elanikkonda täiendavalt harida, valmistuda võimalikeks tulevikuprobleemideks.
Erik Salumäe: Kolmas osa uuringust puudutas rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikide hinnanguid usuvabadusele Eestis. Eesti esitab tulenevalt konventsioonidele, millega ollakse ühinenud, aruandeid rahvusvahelistele organisatsioonidele ja saab sealt vastu tagasisidet. Uuringust ilmneb, et neil organisatsioonidel ei ole etteheiteid usuvabadusele Eestis, sisuliselt ei ole olnud märkusi ja ettepanekuid parandusteks. Üks väheseid näiteid on olnud Euroopa Nõukogu nõuandekomitee 2011. aasta hinnang, milles tõdeti edusamme Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusukiriku hoonete küsimuste lahendamisel ning soovitati jätkata konstruktiivset dialoogi. Eesti vastus oli, et avatud ja läbipaistvat dialoogi jätkatakse kõigi usuliste organisatsioonidega. Ka USA välisministeeriumi iga-aastane aruanne kinnitab, et Eestis on usuvabadus nii seadustega kui ka praktikas tagatud. Usulisele tegevusele kehtib väga vähe piiranguid.
Ekspertide intervjuude ja instituudi igapäevatöö käigus tehtud ettepanekud ja soovitused on järgmised. Esmalt on usuliste ühenduste staatus juriidiliste isikutena kehtiva õiguskorra järgi mittetulundusühingu alaliik. Samas puudub mitmetel usuühendustel mittetulundusühingule omane ülesehitus. See muudab nende liigitamise MTÜde hulka keeruliseks. Seetõttu peaks kaaluma neile eraldi staatuse andmist. Teiseks on tulnud ettepanek mõlemalt Eestis tegutsevalt õigeusukirikult. Eesti seaduste järgi ei ole piiskopkondadel juriidilise isiku õigusi ja seda võiks muuta. Kolmas soovitus oli pihisaladuse kaitse. Kirikute ja koguduste seaduse järgi on see tagatud, kuid kriminaalmenetluse seadustik võimaldab kohtumenetluse käigus seda murda. See on ka teiste riikide näitel tundlik teema, kuid pihisaladuse kaitse võiks siiski olla tagatud. Neljandaks, päris paljudel juhtudel on riigi kehtestatud nõuded aruandluse kohta ülejõu käivad väikestele kogudustele, kus majandustegevus ei ole väga tõhus. Riik võiks siinkohal seadust diferentseerida, leevendada.
Philippe Jourdan: Soovin esile tuua kaks asja. Esiteks on meil palju inimesi, kes arvavad, et ühiskond peaks lähtuma kristlikest väärtustest. See on positiivne üllatus. Negatiivne on aga see, et erakoolide ja kristlike koolide asutamine on enamiku arvates ebavajalik. Ilmselt peame paremini seletama inimestele, et pole tarvis karta. Katoliku koolid ei looda seepärast, et me pole rahul riigikoolidega. Me lihtsalt usume, et laste haridus on ennekõike vanemate kohustus ja vastutus, mitte riigi oma. Keeruline on võrrelda nii erineva taustaga riike nagu Eesti ja Prantsusmaa. Prantsusmaal on revolutsioonist alates olnud kehtiv laicité printsiip, mis tähendab, et riik on erapooletu usuorganisatsioonide suhtes ja lahus kirikust. Praktikas tähendab see aga pigem riigi vastandumist kirikule. See on tundlik ja probleeme tekitav teema, kui meenutada näiteks ususümbolite keelustamise küsimusi. Eestis on see ideoloogiline taust palju rahulikum, mis loob ka paremad koostöövõimalused riigi ja kiriku vahel.
Merilin Kiviorg: Meie peamine ülesanne praegu on tegeleda probleemide ennetamisega. Me pole harjunud kohtuma erinevate inimeste, eri kultuuridega. Peame panustama ametnikesse, kohtunikesse, koolidesse, et vältida põhjendamatuid kartusi ja halvustavaid stereotüüpe. Suurbritannia on selles osas teinud head tööd, kuid seda sunnitult, sest reaalne olukord on kujunenud varem.
Mart Laanemäe: Olin eile ühel korteriühistu asutamise koosolekul. Tegu oli tegelikult garaažidega, aga seadus tunneb vaid korteriühistut. See lugu näitlikustab Salumäe välja toodud probleemi seoses juriidiliste muredega usuühenduste töös.
Kui kolisin Saksamaale, küsiti registreerimisel minu usku. Põhjus on selles, et maksud olenevad sinu määratud usust, osa neist läheb sinu kiriku toetuseks. Eestis aga ei küsi seda keegi, kuigi oleme samas õigusruumis. Minu arust võiks me sellest õppust võtta.
Veel tahaksin rõhutada ühte asja. Me teame, et inimõigused on universaalsed, kuid kõik muu meie elutegevust puudutav on tegelikult läbirääkimiste küsimus. Diplomaatidele ja poliitikutele valmistab alati peavalu mitte seaduste kehtestamine, vaid nende taga olevate soovitud normide reaalne tagamine. Eesti ühiskond on andnud riigile tegelikult väga head võimalused osaleda mistahes läbirääkimistes, mis käsitlevad usuvabadust. Eestlane määratleb end emakeele, mitte usundi ega asukoha järgi. Kuna meie eesmärk on alati olnud võrdsus teistega, siis oleme alati valmis olnud ka seda teistele jagama.
Merilin Kiviorg: Olen natukene skeptiline selles osas, kui tolerantne on Eesti, ja mõned statistilised uurimused on tõendanud ka vastupidist. Praegu me oleme justkui sallivad, kuid kui migratsiooni surve kasvab, ei pruugi see nii olla. Nõustun sellega, et Eesti riigi läbirääkimiste positsioon on hea. Samuti olen nõus sellega, et inimõigused paberil ja tegelikkuses on erinevad asjad. Hiljuti andis EL välja juhise usuvabaduse kaitsmise kohta välissuhtluses, kus ka inimõiguste alased põhimõtted on vaid üks aspekt. Lisaks tuleb arvestada poliitiliste, rahaliste, järelevalve ja muude asjaoludega, mida tuleks kasutada näiteks araabia kevade riikides.
Philippe Jourdan: Tänapäeval on tõesti kerkinud küsimus, et kas on olemas usuvabadus nende jaoks, kellel pole usku – vabadus mitte uskuda. Usuvabadus tähendab ka südametunnistusevabadust. Individuaalne usuvabadus on praegu maailmas vähem levinud kui üldine usuvabadus. Teine asi, mis praegu sekulariseeruvas Euroopas on väga oluline, on see, et keegi ei oleks kohustatud midagi tegema, mis oleks vastuolus tema südametunnistusega. Siia kuulub ka vabadus väljendada oma veendumusi kasvõi perepoliitika kohta, ilma et teda süüdistataks ühiskondliku korra rikkumises. Just Lääne-Euroopas on olnud viimasel ajal näiteid, kus inimesi viiakse kohtu ette, ja kui te uurite, mida nad on teinud, siis seal pole vaenuõhutamist näha. Samuti võime küsida, kui palju võib nõuda, et ühiskond loobuks oma traditsioonidest, et mitte riivata kellegi teise tundeid. Nende teemadega kaasneb ka juriidiline aspekt: kuidas seadused mõistavad kirikut. Kas kirik on midagi enamat kui lihtsalt MTÜ. Paar aastat tagasi tekkis Rumeenia õigeusklike vaimulike vahel tüli, mis jõudis Brüsselisse, ja väga keeruline oli tõlgendada, mis on üldse kirik. Esmalt võeti kirikut kui MTÜd, hiljem suhtumine muutus.
Mart Laanemäe: Lähis-Idas on erinevate usundite erinev osalus võimu juures alati probleeme valmistanud, tänapäev pole erand. Läbi saadakse, kui olukord on stabiilne, kuid stabiilsus tuleneb pahatihti autoritaarsest valitsusest, kes ikkagi rõhub kellegi õiguseid. Siit tekibki dilemma, et mis on olulisem: kas see, et inimesed võivad olla nemad ise teatud piiride raames, või peaks neil olema kõik inimõigustest tulenevad võimalused, ja kas nad saaksid siis läbi samamoodi kui enne. Araabia kevade kontekstis on kõikides mõjutatud riikides täiesti uus olukord ning täiesti uued võimalused on avardunud ja andnud võimaluse uutele liikumistele, nagu ka usugruppidele, kes seni olid raamidesse surutud. ELi jaoks on küsimus, milliseid konkureerivaid kogukondi toetada. Esmalt on vaja ju tagada üldine stabiilsus, poliitiline stabiilsus, inimõiguste üldine austamine. Seetõttu ei saa ka ühe grupi probleeme teistest kõrgemale tõsta. Tuleb luua mõju, millega saab panna iga võimuihaleja inimõigusi austama.
Philippe Jourdan: Lisaksin, et iga rahvusvaheliste jõudude samm on araabia kevade kontekstis suurte ja tihti ettenägematute tagajärgedega. Alati peab tajuma ajaloo konteksti. Näiteks Lähis-Ida kristlased on peaaegu alati olnud valitseja poolel, kuna muidu ei jää väike vähemus ellu. See ei tähenda, et nad pooldaksid diktaatorite vägivalda. Välisriigid on sekkunud sajandite jooksul neisse vastuoludesse väga ebaõiglaselt, kuid oleks väga ebaõiglane, kui nad nüüd ei sekku.
Merilin Kiviorg: Lautsi kohtuasja kommentaariks (otsus kohtuasjas, mille kohaselt võib Itaalia jätta krutsifiksid koolide seintele) ütleks, et krutsifiks on lubatud tänu sellele, et ka teised sümbolid on lubatud. See on asi, mille üle tuleb mõelda nii Eestis kui ka Euroopas, et kas see, kui kõik keelata, tähendab erapooletust ja lugupidamist. Mis puudutab ametiühingu loomist õigeusukirikus, siis EIK leidis algul, et vaimulikel oli õigus luua ametiühing kiriku sees. Suurkogu muutis otsuse, aga siiski on ilmne suundumus, et osa inimõiguslasi tahab näha liberaalseid muutusi usurühmade sees. Ehk tuleks siiski tunnistada, et selliste muutuste jaoks on vaja anda aega ja et dialoog oleks parem kui seaduse surve. Kohus jättis ka siiski tulevikuks selle võimaluse, kuna otsustati, et ka edaspidi vaadeldakse üksikjuhtumeid eraldi.