Riina Kionka:Selleks et iseloomustada kõnealuse teema olulisust, võib välja tuua, et hiljuti avaldas ajakiri Time oma aasta mõjukaima inimese kandidaadid ning selles nimekirjas figureerisid nii Snowden kui ka president Obama, keda kohe arutlusele tulevas blokis võib pidada teatud mõttes vastanduvate seisukohtade esindajateks. Selle teema märksõnadeks võiks pidada droonirünnakuid, elektroonilist jälgimist, sõnavabaduse tähendust jms. Esimesena annaksin sõna Richard Barrettile, kes paari aasta taguses intervjuus on öelnud: „Me peame leppima faktiga, et kusagil on olemas inimesed, kes plaanivad rünnakuid meie vastu, ja mõned neist pääsevad meie julgeolekuvõrgustikust läbi”. Siit tulenevad järgmised küsimused: kuidas neid tabada? Kas peaksime kasutama kõiki vahendeid? Kuidas on lood proportsionaalsusega?
Richard Barrett: Pärast 2001. aasta 11. septembrit on meie elu hämmastavalt palju mõjutatud terroriohust. On raske isegi meenutada, kuidas olid asjad varem. Tohutuid summasid kulutatakse julgeolekule. Läänes oleme üldiselt uskunud, et tehtavad kulutused on pigem proportsionaalsed. Kuid Quantanamo vangla ja droonirünnakute poleemika on paljuski muutnud meie arvamust, samuti Snowden. Ehk siis valitsuste poliitika mõjutab meie arvamust üsna palju. Ma ei toeta täielikult seda, mida on korraldanud Snowden, kuid leian, et ta on põhjustanud vajaliku avaliku arutelu. Ameerikas ei muretse enamik kodanikke väga palju Snowdeni tehtud paljastuste pärast, nad ei ole mures, et keegi loeb nende e-kirju, ja nad leiavad, et see on mõistetav valitsuse poliitika. Kuid teisalt on nende paljastuste valguses tekkinud ohtlik erinevus nende vahel, kes kehtestavad ja jõustavad seadusi, ja nende vahel, kes peaksid neid järgima. Kui valitsus ei pea enam oma tegevuse eel põhjalikku avalikku arutelu, on see probleem demokraatiale tervikuna. Esialgu suhtusime rahulikult kõigisse nendesse julgeoleku tagamiseks vastu võetud seadustesse ja andsime endale aru, et see on ainuke viis, kuidas tabada need sõjaliselt meelestatud isikud, kes meile halba soovivad. Seda loogikat toetab mõneti ka statistika. Riigid, kus terrorismivastane võitlus ei ole peamine teema, on ühtlasi riigid, kus on kaotatud enim inimesi terrorismi tõttu. Meil on õnne, et elame Läänes, kus on oht ja ohvrite arv väike. Samas võime küsida, miks me siis toetame ebaproportsionaalselt suuri meetmeid.
Suurbritannias on hukkunud pärast Londoni rünnakuid 2005. aastal vaid paar inimest. See tuleneb nähtamatust kaitsest, millest me saame kasu, kuigi avalikkus seda ei tea. Samas, milline on see kasu, millele on näiteks USA kulutanud kümneid miljardeid dollareid? Osati on see fakt, et valitsused on tohutu kriitika all, kui nad ei suuda rahvast sellise ohu eest kaitsta. Seetõttu pigem reageeritakse üle kui alahinnatakse ohtu. ÜROs toetusime terrorismivastases võitluses neljale järgmisele sambale: 1) tegeleda põhjustega, miks inimesed hakkavad terroristiks, 2) tegeleda seaduste tugevdamisega terrorismivastaseks võitluseks, 3) parandada riikide suutlikkust selles valdkonnas ja 4) jälgida inimõigusi terrorismivastase võitluse raames. Seda kipuvad valitsused tihti unustama.
Kalev Leetaru: Esmalt tahan anda üldpildi andmemahtude suurusest, mis meid ümbritsevad (esitab hulga slaide, mis kujutavad elektritarbimise, telefonikõnede, internetipostituste jms plahvatuslikku kasvu aja jooksul). Paranenud on ka võimalused mõõta seda nähtust, mida nimetaksin meie digitaalseks südamelöögiks. See tuleneb sellest, et võrguseadmete abil me ise kaardistame oma tegevusi sellises mahus, et tekivad sisulised käitumismustrid – saame määrata kindlaks mingis piirkonnas räägitavad keeled, inimeste liikumised, harjumused jne. Postituste puhul saame näiteks positsioneerida nende lähtekohad ja näha peaaegu reaalajas, millises linnaosas toimub parasjagu mingi ärev sündmus. Samamoodi võime prognoosida näiteks gripi levikut. Samuti saame vaadata näiteks seda, mida räägitakse Iraanist või Egiptusest maailma meedias, ja välja joonistuvad selged seosed, mida me võibolla muidu ei oska märgata.
Vivian Loonela: Alates Snowdeni paljastuste algusest on Euroopa Komisjon olnud väga nähtav ja väljendanud selget seisukohta, et massijälgimine ei ole aktsepteeritav. Seletan järgnevalt seda konteksti. Õigus isikuandmete ja erainfo salastatusele on Euroopas põhiõigus. See tuleneb meie ajaloost. Teine küsimus on usaldus. USA ja ELi vaheline koostöö ja digitaalmajandus on saanud hiljutiste paljastuste tõttu tagasilöögi. Nende paljastuste kohta tehtud uuringu avaldas Euroopa Komisjon mõned päevad tagasi. Peamine järeldus oli, et USA seadused tõesti lubavad välismaalaste massijälgimist ja USA ettevõtete klientide andmete vaatamist. Teine oluline järeldus oli see, et tegelikkuses on USA ja Euroopa kodanike turvavõrgud väga erinevad. Välismaalaseks olemine on juba piisav põhjus USA jaoks, et seda isikut jälgida. Kolmandaks on käsuandjad ja jälgijad niivõrd salastatud, et inimesed ei saa isegi selleks luba anda. Kokkuvõttes tekib küsimus, kuidas tasakaalustada rahvusvaheline julgeolek ja põhiõigused. Oluline on järgida vajaduspõhisuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Me ei pea tegema kõike vaid seetõttu, et oleme suutelised seda tegema. Praegu on seoses andmevahetusega olemas mitmeid õigusakte ELi ja USA vahel, nt terroristide pangategevuse jälgimise ja inimeste reisimise jälgimise kohta. Samuti on vastu võetud õigusakt ELi ja USA ettevõtete vahelise andmevahetuse kohta. See hõlmab ka suuri sotsiaalmeedia ettevõtteid, nagu Facebook. Suuremat osa õigusaktidest, eelkõige viimati nimetatud akti, muudetakse ja täiendatakse praegu nii Euroopas kui ka USAs.
Mustafa Qadri: Minu peamine tegevus on seotud inimõiguste alaste vaatlustega Pakistanis. Me ei saa ohverdada inimõigusi turvalisusele ja neid liita on raske. Esimene samm oleks olla avalikkuse suhtes aus. Oma viimase aja tegevuse käigus olen jälginud USA droonirünnakuid. Kümned tuhanded on hukkunud terrorismi tõttu, kuid viimasel ajal hakkab riigis hirm terrorismi ees jääma alla hirmu ees saada droonirünnaku ohvriks. See on minu arust suur julgeolekurisk ja rahvusvahelise kogukonna liidrite möödalaskmine. Ründab küll USA, kuid seni on sellel olnud siiski vaikiv toetus teistelt lääneriikide valitsustelt. Seda ei nähta siiani suure probleemina. Saladus, mis ümbritseb droonirünnakuid ja muud luuretegevust, toetab igasuguseid vandenõuteooriaid ja segadust, vähendab usaldust valitsuste vastu. Peaksime rääkima pikaajalisest lahendusest neile probleemidele. Kui sõjategevus käib Afganistanis, aga toetus selleks tuleb Pakistanist, siis rünnakud selleks, et tappa mõnda liidrit Pakistanis, ei ole lahendus. Pikas plaanis ei peitu lahendus ainult seadustes ja institutsioonides. Me vajame väga nutikat strateegiat, et lahendada sellised laiemad probleemid nagu nõuetekohase väljaõppega politsei, luureteenistused ja koostöö. Senised meetmed töötavad paljuski eesmärgi vastu, kuna droonirünnakute ja muu taolise juures on hirmu rohkem kui läbipaistvust. Samuti ei maksa unustada, et kui hea demokraatliku mainega riigid selliseid vahendeid kasutavad, hakkavad neid kopeerima ka probleemsed riigid.
Quirine Eijkman: Soovin rääkida inimõiguste ja jälgimisprogrammide seosest – viimastel on nimelt tohutu sotsiaalse kontrolli potentsiaal. Seda saab kasutada inimkonna kasuks, kuid ka kahjuks. Seega on oluline teada, kes teeb otsuseid ja kes vastutab. Kunagi varem ei ole selliseid meetmeid nii ulatuslikult kasutatud. Hollandis on meil väga tõhusad õigusaktid selle kohta, mida julgeolekuasutused võivad terrorismivastases võitluses teha, kuid see hõlmab eelkõige riigisisest tegevust ja on ebamäärane rahvusvahelise koostöö seisukohalt. Usun, et meie valitsused saavad rahvusvahelise koostöö kaudu sedasama jälgimise teel kogutud infot, mistõttu meie kehtivad õigusaktid ei ole piisavad praeguse tehnoloogiaajastu jaoks. Ma ei usu vandenõuteooriaid, kuid siiski on olemas võimalik sotsiaalse kontrolli oht. Samuti on reaalne oht legitimiseerida meie käitumise kaudu ka inimõiguste rikkumisi teistes riikides.
Ma ei räägi ainult isikliku teabe kaitsest, vaid küsimus on ka võrdses kohtlemises. Kõigi inimõigused peaksid olema ühtemoodi kaitstud. Reaalsuses aga jagavad julgeolekuasutused inimesed riskigruppidesse. USAsse reisimine on raskendatud olenevalt konkreetsest inimesest. Küsimus on, kes seda otsustab. Millised on otsustamistegurid? Leideni ülikoolis oleme uurinud, kas on võimalik mingi tunnuse järgi määrata terrorismile enam avatud isikuid, kuid leidsime, et väga raske on seda ette ennustada. Seega tekib küsimus, kas selline isikuandmete luure on õigustatud.
Samuti kerkib esile küsimus, kas õigusriigi põhimõtted kehtivad ka küberruumis? Tavalises õigusruumis on lihtsam võtta riigiasutused vastutusele, kuid küberruumis levib ja muutub info nii kiiresti, et kõik on keerulisem. Me peaksime küsima, kas vajame jälgimisprogramme, kui me ei tea, kes nende eest vastutab ja nende kohta otsuseid teeb. Küsimus on avalikkuse antavas legitiimsuses. Snowden on selles mõttes rikkumisest teataja, me peame looma ka küberruumi vastutuse mõiste. Usun, et rohkemate Snowdenite esileastumist ei saa pidada julgeolekuprobleemiks, nagu Barrett leiab, sest sellised lekked just paljastavad suuri rahvusvahelisi julgeolekuriske.
Anastassia Rõbašenko (kuulaja küsimus): Venemaa on pannud mind Interpoli tagaotsitavate nimekirja. Olen saanud siin (Eestis) varjupaika poliitiliselt motiveeritud tagakiusamise tõttu, kuid olen siiski Interpolis tagaotsitav. Seega, mis vahe on Venemaal ja ELil?
Ivar Tallo (kuulaja küsimus):Ulatuslik andmete kogumine on iseenesest vastuoluline. Üldpõhimõte on, et andmeid tuleb kasutada kogumise eesmärgil. Suure andmestiku puhul on seda aga lihtne koguda, kuna see n-ö ootab üleskorjamist, kuid me ei tea sel hetkel veel, milleks meil seda vaja läheb, me leiame eesmärgi hiljem. Seega on siin põhimõtteline vastuolu. Kuidas me sellesse suhtuma peaksime?
Kolmas küsija (ei tutvustanud end):Küsimus on suunatud Leetarule – kas teile kui valitsusvälisele innovaatilisele andmeanalüüsijale näib USA valitsuse poolne andmete kogumine õigustatuna?
Richard Barrett: Vastuseks teisele ja kolmandale küsimusele: esmalt on raske juba öelda, mis asi on terrorism, seega on loomulikult raske määratleda andmete sihipäraselt kogumise eesmärki.
Mustafa Qadri: Üks probleem suure andmemahuga on ka see, et meil puudub praegu läbipaistev mehhanism, kuidas eristatakse tõesti julgeolekualaselt tähtsat infot ülejäänud isikuandmetest. Näiteks muutub kohtupidamisel asjaosalistele nähtavaks lisaks konkreetset süüasja puudutavale teabele ka palju muud infot kohtualuse isiku kohta. See peaks meile kõigile hoiatavana meenutama autoritaarseid režiime ajaloos. Seetõttu peaksime neid teemasid käsitlema juba varakult ja võimalikult avatud moel.
Vivian Loonela: Seaksin küsitavuse alla avalike andmete legaalsuse. ELis nimelt on kõik andmed, mis aitavad isikut tuvastada, isiklikud andmed. Näiteks info Twitteris on küll osa suuremast andmemahust, kuid see jääb samas siiski sinu isiklikuks infoks. Metaandmestiku määratlemine isikliku andmestikuna muudab ELi riigid siinkohal paljudest teistest riikidest erinevaks. USAs on olemas ülemkohtu otsus, mis sätestab, et metaandmed ei ole isiklik info.
Kalev Leetaru: Siiski tuleb teha vahet avalikel andmetel ja metaandmetel, mis on tundlikud andmed. Näiteks ei kasuta me meditsiiniandmebaasi andmeid, kus on mängus arsti ja patsiendi usaldussuhe. Avalik teave on midagi, mis postitatakse sooviga seda maailmale jagada. Valitsustel on palju keerukamaidki viise, kuidas inimeste kohta andmeid saada. See meetod, mida mina kasutan, on kasutatav iga tavalise inimese poolt. Kuidas aga suhtuda inimeste isikliku info jälgimisse, on tõesti oluline küsimus. Näiteks külma sõja ajal sai USA väidetavalt 90% infost Nõukogude Liidu kohta avalikest andmetest. Teine läbiv teema, mis tekitab oma praktilisuses kõhklusi, on põhimõte koguda kõiki andmeid põhjusel, et me suudame seda teha. Tihti raisatakse energiat ja pärast selgub, et keegi ei oska nende andmetega midagi peale hakata. Mis aga puudutab avalikku infot, siis meil kõigil on võimalus oma nutiseadmete suhtlus maailmaga välja lülitada, aga me siiski ei tee seda. Nii me loome vabatahtlikult endast avaliku andmebaasi ja on selge, et kõikide riikide luureteenistused võtavad selle info vastu. Kokkuvõttes tahan öelda, et me suudame öelda palju rohkem, kasutades palju vähem isiklikku infot, kui me seda seni teinud oleme.
Mustafa Qadri: Me ei tohi unustada, et inimõigused on võõrandamatud ja antud meile sünniga, mistõttu eraelu hõlmav info ei ole midagi, mida saaksime sisse ja välja lülitada. Seetõttu on ka nutiseadme kaudu jälgitav või mittejälgitav olek siiski meie põhiõiguste küsimus.
Quirine Eijkman: Facebooki postitades ma suhtlen siiski oma pere ja sõpradega, ma ei pane sinna teateid julgeolekuasutustele. Oluline on ka sealjuures arvestada konteksti, me ei saa eeldada, et näiteks 16-aastane õpilane tajub kõiki tagajärgi ja peab siis pärast julgeolekuasutusele vastust andma. Näiteks on sõnademängu arusaamatuse tõttu jäädud ilma USAsse sissesõidu loast. Seega mina ei usu seda „vabatahtlikkuse”väidet, küsimus on kontekstis ja selle tõlgendamine julgeolekuasutuste poolt on inimõiguste seisukohalt probleem.
Vivian Loonela: Vahe on tõesti avalikel andmetel, mis on postitatud avalikustamise eesmärgil, aga näiteks e-kirjad ei ole selleks mõeldud. Tehnoloogia arengusuunad, see, et meil on oskus häkkida üksteise kübersuhtlusse, on ka põhjus, miks vajame konkreetsemaid õigusakte selles valdkonnas. EL üritab leida õigusliku lahenduse, mis tagaks selle, et kui 16-aastane õpilane saab 26, ei peaks ta muretsema kogu oma staažika küberpagasi mõjude pärast. Praegune seadusandlus pärineb aastast 1995, seega on olukord kõvasti muutunud. Me soovime tehnoloogianeutraalseid õigusakte, mis oleksid ajakohastatud ja toimiksid ka aastate pärast. Töö selles suunas käib, praegusega võrreldes ongi peamine, et liigutakse eraelu puutumatuse suurenemise poole. Samuti on sel ka kindel majanduslik mõju, kuna digitaalses suhtluses on suur roll vastastikusel usaldusel.
Richard Barrett: Tõsiste kuritegude ennetamiseks peaksime olema võimelised kasutama igat võimalikku mehhanismi. Seega jõuame tagasi proportsionaalsuse juurde. Nõustun Kalev Leetaruga, et liiga palju on mõttetut andmete kogumist, mida me ei vaja.
Kalev Leetaru: Usun, et valitsustel peaks olema seaduslik võimalus jälgida tõeliselt kahtlaseid isikuid, kes on teinud näiteks pommiähvarduse vms. Samuti ei saa unustada, et me saame neis asjades kokku leppida arenenud riikides, kuid alati on võimalus, et salajast massijälgimist jätkab näiteks Põhja-Korea. Kogu diskursus on muutunud järjest enam rahvusvaheliseks, aga dissidendid postitavad oma blogides tänapäeval tihti inglise keeles, see tähendab, et suhtlus käib küberruumis maailma tasandil. Samuti üks küsimus, mida me täna veel ei puudutanud, on eraettevõtetevaheline kauplemine meie isikuandmetega ehk reklaami müümine. Ei tasuks võtta hoiakut, et ettevõtted hoolitsevad meile parema teenuse pakkumise eest, aga valitsused luuravad ja on pahatahtlikud.
Vivian Loonela: Eile tegid kõik juhtivad internetiettevõtted ühisavalduse, kus nad ütlesid, et see, mis toimub, on halb nende ärile. Neil on praegu seadusega sätestatud kohustus eraisikuid jälgida.
Kalev Leetaru: Päris nii see ei ole, sest nende ettevõtete sissetulek sõltub siiski reklaamimüügi edust.
Mustafa Qadri: Samas on riigid ka paljude ettevõtete suurkliendid ja seega suudavad mõjutada nende tegevust. Hiljuti soovisime saada ühelt USA satelliiditeenuse pakkujalt pommitatud küla kohta satelliitpilti, kuid nad keeldusid, kartes USA valitsust oma kliendina pahandada, viimaks saime selle pildi ühelt Euroopa ettevõttelt. See mis toimub, on demokraatia kriis, kuna meid ei nähta kodanike, vaid tarbijatena.
Quirine Eijkman: Kuigi ka ettevõtted peaksid oma tegevuse eest vastutama, ei saa me unustada, et valitsused on palju võimekamad ja potentsiaalselt ohtlikumad, kui nad saavad koguda meie kohta isiklikku infot. Peamine probleem on siiski, et me ei tea, kuidas täpselt valitsused kogutud infoga opereerivad, ja puudub läbipaistvus. Kuna riigid koostavad seaduseid, on neil võimalus antud olukorda muuta oluliselt suurem.
Richard Barrett: Oluline on siiski hoida elus ja laiendada arutelu sel teemal, mida luuretegevus endast üldse kujutab, et vähendada umbusku ja teadmatust. See arutelu peaks olema laiaulatuslikum kui valimiste pärast muretsevate poliitikute omavaheline arutlus.
Kari Käsper (kuulaja küsimus): Küsin kohtute ja õigussüsteemi kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus on üsna aeglane tehnoloogia arenguga kaasnenud muutuste osas, kuid me võime oodata arvukaid kohtuasju seoses eraelu puutumatuse rikkumisega riigi poolt. Kuidas me peaksime oma õigussüsteemi muutma? Ka Euroopa Komisjoni käed on küllaltki seotud, kuna julgeoleku küsimused on liikmesriikide pädevuses.
Anastassia Rõbašenko (kuulaja küsimus): Kordan oma varasemat küsimust Interpoli kohta.
Quirine Eijkman: Interpol on näide selle kohta, kuidas julgeolekuasutused viimastel aastatel toimunud andmete kogumise tõttu ei tee enam ilmselt piisavalt koostööd, samuti on Interpol muutunud üsna politiseerituks. Soovitan siinkohal pöörduda riigijuhtide poole, et nad kaasaksid need teemad rohkem tegevuskavva.
Vastuseks teisele küsimusele arvan, et kohtunikud peaksid saama rohkem koolitust infotehnoloogia vallas, et selliste väljakutsetega tõhusamalt tegeleda. See on laiem probleem ja parem infotehnoloogia mõistmine tuleks kasuks ka kõigile ametnikele, ministritele ja poliitikakujundajatele.
Kalev Leetaru: Riikidel on omad seadused ja väärtussüsteemid, oma kultuur, mis paratamatult tänapäeva globaliseeruvas maailmas viib üha sagedamini huvide põrkumiseni. Kokkuvõttes usun siiski, et tehnoloogia areng lõhub viimaks need müürid.