Tatjana Lokšina: Human Rights Watch on tegelenud juba peaaegu sama pikka aega Venemaal kui kaua on möödunud Nõukogude Liidu lagunemisest. Me oleme seega heas seisus, et anda arengute kohta hinnanguid ja teha võrdlusi. Suurim tagasilöök peale režiimi muutust tuli Putini esileastumisega ning sellest ajast saati on toimunud vaba arvamusavalduse võimaluste vähenemine uute seaduste kaudu. Viimane selline muutus toimus siis sel aastal, mil kõik välismaalt toetust saavad ja poliitiliselt aktiivsed MTÜd peavad registreerima end „välisagendina”. Oluline on välja tuua, et vene keeles tähendab see mõiste sisuliselt spiooni, sellel on väga halvustav kõla. Seega on siht avalikkuse silmis demoniseerida neid ühendusi. Teine probleem on, et selle seaduse tähenduses on poliitiline aktiivsus igasugune avalikku arvamust mõjutav tegevus. Kuna paljud MTÜd keeldusid end registreerimast, alustas riik agressiivset inspekteerimist, tehes palju korraldusi ja ettekirjutusi. Sellest tulenevalt tekkis palju kohtuvaidlusi ja vaidlusi ametiasutustes, millest paljud lõppesid MTÜde kaotusega, mõnede puhul tundub aga, et need võivad lõppeda võiduga. Asi pole mitte õigusriigi põhimõtetes, vaid presidendi valikus, kuna seadus ei olnud juriidiliselt kõige paremini ette valmistatud, lisaks sai see arvestatava välisriikide tähelepanu osaliseks ajal, mil president oli saabuvate olümpiamängude pärast inimõiguste küsimuse suhtes haavatav. Samas võib karta, et pärast olümpiat surve jällegi tugevneb. Putin üritab peale oma viimase tagasivalimisega kaasnenud meeleavaldusi suunata rahva rahulolematus hoolikalt otsitud „vaenlase” vastu. Selliseks vaenlaseks on inimõiguste kaitsjad, välisrahastusega MTÜd, seksuaalvähemused ja migrandid. Läbiv teema on traditsiooniline versus mittetraditsiooniline, kus viimast maalitakse hävitava ohuna.
Artjom Trotski: Oleme äsja saanud häid uudiseid ka Venemaalt, et peagi vabastatakse mõned poliitilised vangid, Pussy Rioti ja Artic Sunrise’i liikmed, kuid valdavalt tuleb Venemaalt ikka halbu uudiseid. Näiteks RIA Novosti asendamine Putini-meelse Kisseljovi juhitava agentuuriga. Kui enne Putinit oli Venemaal justkui vaikiv kokkulepe, et rahvas saab nautida teatavat vabadust ja valitsus on korrumpeerunud, siis nüüd on järjest rohkem inimeste vabadus piiratud. VVOde vastane seadus tundus mulle lausa loogiline, kuid sellele on järgnenud veel hulk teisi piiravaid seaduseid. Putini-vastaseid proovitakse maalida kui veidrikke, perverte ja inetuid inimesi. Siia kuuluvad ka geidevastane seadus ja usklike inimeste solvamise vastane seadus. Sellist survet on vaja, kuna pingeid kasvatab asjaolu, et Venemaa majandusel ei lähe hästi. Proteste võib seega karta ka neilt, keda inimõiguste teema nii väga ei huvita. Teiseks on Putinit hirmutanud oranži revolutsiooni näide. Nii et praegu peame hirmuga ootama, mis saab pärast Sotši olümpiat.
Vytis Jurkonis: Freedom House’is on meil seisukoht, et inimõigused on universaalsed, olgu siis tegemist Valgevene või Ukrainaga, kes on ELi idapartnerlusprogrammi liikmed, või Kõrgõstani, Kasahstani ja Venemaaga, kes ei ole selle programmi liikmed ja Euroopale veel nii lähedal. Paljud arutlevad, milline riik neist on hullemas seisus, kurb, et me ei arutle selle üle, kes on paremas seisus. Valgevene asukoht on geograafiliselt muidugi hea, kuid riigi valitsus on väga küüniline ja kodanikuühiskonnal ei ole seal peaaegu üldse ruumi. Minu arust ei ole seal 20 aastat üldse mingit režiimi muutust näha olnud. Avalik toetus Lukašenkale küll langeb, kuid ka opositsiooni oma ei tõuse. Enamik Valgevene MTÜsid tegutseb kas põranda all või eksiilis. Mingit ajakohastamist on nii raske läbi viia. Valgevene on Kremli jaoks polügoon, kus asju katsetada. 70% majandusest on riigi käes, kui keegi astub üle piiri, on lihtne teda või tema lähedasi survestada. Venemaal ja ammugi Ukrainas on asi palju parem. Läänest toetamine on ka ametlikult raske, kui MTÜd ei ole ametlikult organisatsioonid. Samas me ei peaks töötama vaid eksiilis olijatega, vaid peaksime julgustama sealseid tegutsejaid. Võimalus võib avaneda aasta pärast Sotšit, kui Valgevenes toimuvad jäähoki maailmameistrivõistlused.
Mall Hellam: On öeldud, et režiimi lõhkumiseks kulub vaid kuus kuud, režiimi reformimine võib võtta kuus aastat, kuid uue režiimi ehitamine 60 aastat. Avatud ühiskonna ehitamine on keeruline, see toetub sellistele sammastele nagu õigusriik, võimude lahusus, iseseisev kohtusüsteem ja meedia, aktiivne kodanikuühiskond. Mineviku varjudest on raske kiiresti üle saada. Mitteametlikud võrgustikud, mis olid kujunenud eelmise režiimi ajal, kipuvad uuesti tekkima. See pärand on ka Ukraina puhul paraku näha. Esimene probleem on inimeste raskus end vabadel valimistel võrdselt kuuldavaks teha. Teiseks, demokraatia võib nõrgestuda olematuks, kui kodanikuühiskond ei avalda juhtidele vastusurvet. Kolmandaks, mitte vähem tähtis ei ole ka Venemaa aktiivne huvi hoida Ukrainat enda mõjusfääris. Vaadates tagasi oranži revolutsiooni järgsetele aastatele, on üks masendavamaid asjaolusid olnud, et inimesed muutusid ükskõikseks. Poliitiline arutelu muutus tihtilugu liiga pragmaatiliseks, äriga seotuks. Kuid nüüd, pärast Janukovitši otsust ELi assotsieerimislepingu suhtes, pöördusid inimesed tagasi Ukraina poliitika juurde. EL ja teised lääneriikidest rahastajad on hakanud analüüsima, mis läks valesti, mida tuleks teha teisiti ja mis hakkab juhtuma. Peamine järeldus on, et tuleks mitmekesistada oma lähenemist. On välja öeldud, et rohkem peaks ühendama normatiivse ja realistliku lähenemisviisi ja seda tuleks teha tõhusamalt. See tähendab, et normatiivset lähenemisviisi ei tohi hüljata, kuid sellele tuleb lisada vajalikku majanduslikku toetust. Teisalt peaksid EL ja teised kõnetama lisaks valitsusele rohkem kodanikuühiskonda. Nagu T. G. Ash on öelnud: meie toetus peaks olema realistlik, arvestama mitte ainult Venemaaga, vaid ka meie enda jõu ja tugevustega. Venemaa toodab tanke. Euroopa pole tugev sellises valdkonnas nagu tankid, kuid me teeme tuhandeid teisi asju, mis on väiksemad, pehmemad ja aeglasemad kui tankid, mis – arvestades aega ja lõpuks saavutatavat liikmelisust – võivad olla palju suurem jõud. Ma loodan väga, et peagi on EL selleks valmis ja tahab pakkuda Ukrainale selget liikmelisuse väljavaadet, nii et EL oleks Ukrainas ja mujal püüdluste eesmärk.
Jeffrey England: Mul on hea meel, et need kaks piirkonda – Ida-Euroopa ja Lähis-Ida – on kokku toodud siia paneeli, sest Lähis-Idas on kahtlemata võimalik õppida sellest kogemusest. Ennekõike avaldub see oskuses liikuda ülestõusu eufooriast ülesehitamise reaalsusesse. Kodanikuühiskond pole küsimus sellest, mida ütleb seadus, selle sisu on seotud palju enam poliitilise tegevuse, poliitilise ja diplomaatilise dünaamika ja avalikkuse kaasatusega. Lähis-Idas on selgelt vara öelda, kas see muutus on õnnestunud või mitte. Pettumust on pidanud tundma need ühiskonnagrupid, kes lootsid kiireid muutusi, eriti materiaalset muutust. Teisalt võib õnnestumiseks pidada, et avalikkuse ja status quo tähendus on muutunud. Muutunud on see, kuidas inimesed näevad valitsuse ja erinevate poliitiliste jõudude rolli ühiskonnas. Sellistes riikides nagu Tuneesia ja Liibüa on küll suuri probleeme, kuid samas saame tunnistajaks olla debatile, mida seal pole varem nähtud. Seega jään optimistlikuks. Üks näide muutuste kohta on õigusraamistik. Varem tegid valitsused kõik selleks, et seaduste abil, näiteks valimisseaduse abil, kinnistada status quo’d. Sama võis näha kasvõi eelkõnelejate poolt mainitud MTÜde registreerimise poliitikas. Siit aga võrsub ka uus väljakutse Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidele, milleks ma pean oskust muuta toores kodanikuühiskond organiseeritud ja sidusaks kodanikuühiskonnaks, mis ei tööta tänavareeglite järgi ja austab üksteist ja oma riiki. Vastasel juhul võib tugeva valitsuse ja diktatuuri aeg naasta. Sellise ebaõnnestumise teine negatiivne mõju oleks see hoiatav näide, mida praegused diktaatorid saaksid enda positsiooni tugevdamiseks rahvale tuua.
Ahmed Samih Farag: Egiptusel on ajalooliselt vanim valitsus. Selle mahavõtmine ei ole just lihtne asi. Samas on demograafiliselt Egiptus praegu väga noor rahvas. Me tegime kaks revolutsiooni 2011. aasta jaanuaris ja 2013. aasta juunis. Teist nendest ei kutsuks ma riigipöördeks, see oli pigem paratamatus, et ära hoida seda, mida kontrollimatu noor rahvamass võiks teha, näiteks nii Moslemi Vennaskonnaga seoses kui ka kogu riigile. Kui rahvas on juba tänaval, on olukorda väga raske kontrollida, isegi meil, kes me selle esile kutsusime. Selles muutuvate reeglitega mängus pole meil valikut kaotada, sest kaotus tähendab surma sulle, su perele ja lähedastele. See on motiveeriv. Ometigi tuleb minna kompromissidele. Neli minu sõpra on näiteks praegu vanglas, 25 koostab aga uut põhiseadust. Õhustik on pingeline ja ohus olemine on igapäevane asi. Meil valitseb tugev riik, nagu eelkõneleja kirjeldas. Selle muutmine tuleb ajaga ning seni on loomulik protsess, et ühel päeval võid sa olla vanglas, teisel jälle parlamendis. Ma pean end mõõdukaks islamistiks, aga olen täielikult Moslemi Vennaskonna ideoloogia vastu. Meie ühiskonnas suhtutakse üldiselt väga sallivalt ja sõbralikult islamisse, kuid seda enam on mul hea meel, et pärast Mubaraki suudeti võimult kukutada ka islamistlik valitsus. Hea, et oleme suutnud näidata, et rahvas ei tee ainult kosmeetilisi muutusi, vaid võib karistada ka suuri kalu. Me oleme veennud noort põlvkonda, et demokraatia töötab nende endi kasuks ja et neil on valida, kas elada Euroopas või ehitada demokraatia Egiptuses.
Sergei (kuulaja küsimus): Olen Valgevene Poola piiri lähedalt pärit ning tean, et Poola ja Leeduga eraldab meid justkui endiselt Berliini müür. Me teame, et Euroopa ei ole nõus enne Valgevenega midagi arutama, kui viimane ei vabasta pantvange. Samuti ei tea ma, kellele peaksin helistama, kui tahan rääkida Euroopa Liiduga. Kas Euroopa ei peaks oma lähenemist Valgevenele muutma?
Mustafa Qadri (kuulaja küsimus): Minu küsimus on hr Faragile. Kas Moslemi Vennaskonna väga jõuline mahasurumine ei vii paljusid noori mehi mitte Al Qaida tiiva alla?
Olga Zahharova (kuulaja küsimus):Tulen just Ukrainast, otse sündmuste keskelt. Ja ma võin öelda, et ukrainlased on aru saanud, et Euroopa ei ole ainult koht ostlemiseks, vaid seal valitseb ka väärtustesüsteem. Kas nende suhtes peaks näitama praegu rohkem solidaarsust või kuidas peaks Euroopa Teie arvates reageerima?
Ahmed Samih Farag: Oma kogemusest võin öelda, et selleks, et midagi autoritaarses süsteemis muuta, pead sa olema avaliku elu tegelane. Põranda all on raske protsesse juhtida ja kaua vastu pidada, inimesed peavad toitma peresid ja kasvatama lapsi. Samuti on nii raskusi oma sõnumi levitamisega. Vastuseks Qadri küsimusele: te esitasite sama väite, mida kasutas Moslemi Vennaskond enda tõsiselt võetavuse suurendamiseks rahvusvahelisel areenil. Paraku aga pole nad moderaadid. Leian, et terroristide eemal hoidmiseks on Moslemi Vennaskonnale osaks saanud kohtlemine vajalik. Minu seisukoht on, et kui sa tunnistad vägivalda ainsa vahendina, pole sinu koht minu riigis.
Jeffrey England: Arvan, et Farag tõi välja olulise asja: see revolutsioon oli paljuski inimestega kui kodanikega arvestamisest. Inimesed tahavad, et neid kuulataks, ja nad peavad ka õppima teisi kuulama. Meie järgmine eesmärk peab olema inimestele õpetada, et peale tänaval protestimise on ka teisi viise, et end kuuldavaks teha.
Mall Hellam: Ukraina küsimust saab kokku võtta vana klišeega: tango tantsimiseks on vaja kahte inimest. On selge, et Valgevene ja ELi vahel on müür ja tavaline inimene kannatab seetõttu. Kuid valgevenelased peavad ise palju tööd tegema, et oma valitsust mõjutada. Sama käib ka Ukraina kohta, kes on natuke kaugemal. EL pole roosiaed, kuhu saab sisse astuda ja nautida kohe kõiki hüvesid.
Vytis Jurkonis: Valgevene demokraatlikuks arenguks on loomulikult vaja kodanikuühiskonda, mida on raske väljastpoolt riiki korraldada, kuid tahan siiski mainida, et ELi ja Valgevene vahel pole peaaegu üldse tehnilisi konsultatsioone. Samas näiteks Vilniuse kohtumisel oli Valgevene kohal. Tegelikkuses on Valgevene täpselt niipalju isoleeritud kui Lukašenka seda parasjagu tahab.
Artjom Troitski: Sain aru, et valgevenelased on väga ükskõiksed, venelased vähem, kuid mitte järjepidevad, ning ukrainlased vähem apaatsed, mistõttu neil on võimalus. Olen nende üle uhke, kuna arvan, et nad kõik saavad selle, mille on välja teeninud. Leian, et pole õige inimesi kõiges süüdistada. Nad on nii kasvanud, kultuur ja traditsioonid on erinevad. Sama käib ELi rahvaste kohta: nad reageerivad ootuspäraselt, arvestades seda, mida nende meedia edastab. Venemaa ei ole väga populaarne hetkel Euroopas. Venemaast on kuulda vaid nukraid uudiseid. Minu arvates on hoopis kahetsusväärne, et enamik Euroopa poliitikuid ei reageeri piisavalt idapiiri taga toimuvale. Ilves on üks väheseid erandeid. Venemaa saab vabalt mängida oma energiapoliitika mänge Euroopaga. Väga paljud Venemaa oligarhid saavad oma raha ja elu vabalt viia Euroopasse. See on häbiväärne.
Tatjana Lokšina: Tänan korraldajaid, et täna seda teemat siin arutatakse. Soovin selle kokku võtta ühe mõttega. See, mis inimesi häirib Ukrainas ja mujal, ei ole mingi ühe lepingu allkirjastamata jätmine. Põhjus on inimväärikuses ja inimeste austamises. Kõik autoritaarsed juhid, nagu Putin, üritavad väita, et inimõigused on kena asi, kuid meie oleme oma ainulaadsel ajaloolisel traditsioonilisel teel, meil on asjad teisiti kui teil. Neile tuleb meelde tuletada, et inimõigused kehtivad kõikjal, need on meie ühiste traditsioonide ja kultuuriruumi osa inimestena.