Pavel Gontšarov: Olgu alustuseks ära toodud mõiste „inimsusevastane kuritegu” viimane määratlus Rooma statuudi järgi – see kätkeb endas laiapõhjalisi ja süstemaatilisi rünnakuid, mis on suunatud ükskõik millise inimgrupi vastu ja mida võib liigitada kui mõrva, hävitamist, orjastamist, küüditamist, piinamist, vägistamist, seksuaalset orjust, prostitutsioonile sundimist, sunnitud rasedust ja sunniviisilist steriliseerimist või muus vormis seksuaalset vägivalda jne. Mõiste on tihedalt seotud ka teiste kuritegude, näiteks genotsiidi ja sõjakuritegudega, kuid erinevalt näiteks genotsiidist ei pea inimsusevastaste kuritegude määratlus hõlmama püüet hävitada kogu konkreetne või kindel osa konkreetsest ühiskonnast. Erinevalt sõjakuritegudest ei pea inimsusevastased kuriteod olema sooritatud tingimata sõja ajal.
Seadustes on see mõiste juba üle poole sajandi kasutusel. Õnnestunud kohtumõistmise kõnealuses kategoorias võime välja tuua juba 1980ndate aastate algusest, kusjuures ajaliselt on neist põhimõtetest lähtuvalt süüdi mõistetud ka teise maailmasõja ajal toimunud sündmuste eest.
Inimsusevastased kuriteod mängivad tähtsat rolli rahvusvaheliste normide kujunemises. Peamine on siinkohal arusaam, et see mõiste kuulub universaalse jurisdiktsiooni alla, mis on riikideülene. Parimaks näiteks on Hispaania ametivõimude katse süüdi mõista Tšiili diktaator Pinocheti. Riikidel on ka kohustus üksteist toetada tõendite kogumisel. Samuti on oluline fakt, et ükski kurjategija, ka riigipea, ei saa varjuda kõrgemalt antud käsu kui vabanduse taha ja olla kohtumõistmise suhtes puutumatu.
Tänapäeval seisavad kohtumõistjate teel mitmed tõsised poliitilised ja õiguslikud takistused. On olemas palju negatiivseid näiteid, kus rahvusvaheline kogukond on olnud võitluses rikkumistega abitu. Samas ei saa mainimata jätta, et on olnud ka rahvusvahelise õigusemõistmise selgeid õnnestumisi. Kindlasti tuleb aga rääkida ka asjaoludest, miks paljud inimsusevastaste kuritegude eest vastutavad isikud pääsevad siiani kohtumõistmisest.
Vuk Jeremić: Esmalt tahan rõhutada, et ma ei ole õigusekspert ning lähenen küsimusele pigem poliitilise või diplomaatilise nurga alt. Olles 67. ÜRO Peaassamblee president, puutusin inimsusevastaste kuritegude temaatikaga üsna palju kokku. Just sel perioodil toimus ehk esimene tõsisem riigijuhtide tasandil arutelu, kus juhid rääkisid rahvusvahelise õiguse ja kriisipiirkondade taastamise ja tavapärase elurütmi juurde naasmise teemadel. Usun, et need diskussioonid olid paljulubavad ja avatud. Usun ka, et siit nähtub, et 20 aastat pärast esimest rahvusvahelist ad hoc kohut ja 11 aastat pärast Rooma statuuti pole rahvusvaheline õigus enam lapsekingades ja et kogemusi on saadud erinevaid, millest lähtuvad mitmed institutsioonid.
Märksa rafineeritum ja kriitilisem on küsimus, kui peame rääkima kohtumõistmise seosest kogu kõnealuse piirkonna stabiilsusega. Tihti on rahvusvahelistel kohtutel tugeva mõjutaja roll kogu piirkonna tuleviku kujundamisel. Ma ise olen samuti pärit ühest sellisest piirkonnast. Seetõttu on rahvusvaheliste kriminaalkohtute jaoks minu arvates oluline mõista oma rolli õigusemõistmise ja lepitusliku missiooni vahel. See tõsiasi on peamine koostisosa ühe peamise ÜRO eesmärgi saavutamisel, milleks on säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek. Seetõttu ei saa me alahinnata selliste diskussioonide tähtsust oma tuleviku jaoks ja kogu selle kontsepti tõsiselt võetavust. Seega loodan, et rahvusvaheliste kriminaalkohtute roll selles laiemas raamis täiustub aja möödudes veelgi. Viimase aja sündmused kõnealusel teemal on puudutanud peamiselt vastuolusid Aafrikas ja me oleme näinud kui palju on veel vaja tööd ära teha. Sellega seoses pean aga vajalikuks rõhutada, et ärge alahinnake kõnealuseid osapooli, kuna neid juhivad tugevad instinktid, tunded ja ajalugu. Need tegurid kujundavad selle, kes me oleme, ning Aafrika ajaloos on olnud hiljuti väga keeruline periood. Usun, et ma ei pea seda pikemalt lahti seletama sellises kohas nagu Eesti. Kuid rõhutan, et aafriklastega peab olema kannatlik.
Vagn Joensen: Plaanin jätkata Aafrika teemadel. Esimene probleem on jurisdiktsioon. Rooma statuudi komplementaarsuse printsiip tunnistab, et rahvusvahelisi kuritegusid uurivad riigid, kel kõigil on territoriaalne jurisdiktsioon nende kuritegude uurimiseks. Kuid tihti nad ei tee seda, kuna valitsevad isikud võivad olla kuriteo toimepanemisega seotud või neil puudub võimekus protsessi ellu viia, nagu see oli Rwandas. Osa riike on ka laiendanud oma volitusi ja võtnud enda kohuseks õigusemõistmise nende tegude suhtes, mis on toime pandud teises riigis, kuid mille toimepanija asub nende riigis. Seda on teinud vähesed riigid, näiteks Hispaania ja Belgia, kuid nad on hiljem muutnud oma seadusandlust nii, et praegu nad ei saaks sellist kohtumõistmist ellu viia. Hispaania puhul kehtib nüüd piirang, et ohvrite hulgas peaks olema Hispaania kodanikke, ja Belgia menetleb nüüd vaid juhtumeid, kus süüdistatav isik on Belgias vangistatud.
Seetõttu näeme, miks on vaja rahvusvahelisi kohtuid. ÜRO mandaadiga kohtule ei ole jurisdiktsioon probleemiks. Rohkem on see teemaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) puhul. Vahel võib ilmneda viimase vastuolu konkreetse riigi jurisdiktsiooniga. Vahel on otsustaja roll kanda ÜRO Julgeolekunõukogul ning nagu me näeme ka praegu Süüria puhul, on need arutelud tihti politiseeritud. Kui üksmeel puudub julgeolekunõukogus, ei ole seda usutavasti võimalik saavutada ka üldkogul.
Teine probleem meie ees on, et me peame toetuma riikidevahelisele koostööle. Kui aga kuriteo eest vastutavad on valituses või nendega heas läbisaamises, muudab see rahvusvahelise kohtu töö üsna tulutuks. Sudaan on selline näide, kusjuures ka Sudaani naaberriigid ei ole tihti koostöö altid, kuna soovivad hoida häid suhteid.
Kolmas probleem on seotud perioodiga, mis järgneb õiguslike menetluste läbiviimisele. ÜRO mandaadi alusel tegutsevate kohtutega koostöö tegemise kohustus lõpeb riigi jaoks peale kohtumõistmise lõppu. Karistuste kandmisega seoses siinkohal probleemi ei teki, kuna appi saavad tulla teised liikmesriigid. Raskused võivad tekkida hoopis pärast vangistust, kui selgub, et isiku pere ja lähedased on põgenikena oma riigist lahkunud ja nüüdseks teise riigi kodanikud.
Neljas probleem on seotud rahvusvaheliste kohtute seadusliku alusega. Meil on Genova konventsioon sõjakuritegude kohta, kuid pole konventsiooni, mis käsitleks inimsusevastaseid kuritegusid. See ei ole probleem rahvusvaheliste kohtute jaoks, kuna neil on oma dokumendid, milles on määratletud kuritegelikud aktid. Küll aga mõjutab see riikide võimekust inimsusevastaseid kuritegusid menetleda. Tean, et on olemas küll eelnõu selle vajaliku konventsiooni jaoks ja loodetavasti kunagi tulevikus see ka jõustatakse.
Cuno Jakob Tarfusser: Soovin käsitleda seda küsimust paneeli 3 ja 4 punktis. Peamine küsimus on, mida saame teha, et isikuid kohtu alla tuua? Ma laiendaksin seda teemat inimsusevastastele kuritegudele lisaks ka genotsiidile ja sõjakuritegudele. Samuti laiendaksin kohtumõistmist sellele eelneva uurimise ja sellele järgnevate tagajärgedega.
Teiseks soovin välja tuua ka midagi head. Üheks selliseks on asjaolu, et me praegu oleme siin ja sel teemal üldse räägime. 20 aastat tagasi me isegi ei rääkinud neil teemadel, nüüd on meil institutsioonid. Neil on küll palju probleeme, aga nad on olemas ning kuritegude toimepanijate karistuste pääsemine ei ole enam kindel fakt.
Kolmandaks on küsimus sellest, mida saame ära teha? Võimalikke tegijaid on erinevaid: riigid, kohtud ja ka kodanikuühiskond. Kohtute üks ülesanne on anda ka neile riikidele tagasisidet, selgitada, kuidas muuta ja täiendada seadusi, et saaksime midagi inimsusevastaste kuritegude menetlemiseks ära teha. Mõnda asja saavad muuta kohtud enda siseselt, palju aga saab ka teha riigi tasandil. Olen terve elu olnud kriminaalkohtu asjatundja ja olen näinud kohtuid seest poolt. See on kujundanud minus arvamuse ICC kohta, et see on liiga palju rahvusvaheline organisatsioon ja liiga vähe kriminaalkohus – seetõttu suhtutakse kohtusse ka väljastpoolt nii. Me tegeleme liiga palju kompromissidega, mis on tüüpiline rahvusvahelisele diplomaatiale, mitte õigusemõistmisele. Minu jaoks on ei ole suurem küsimus mitte see, mida me saame teha, vaid see, kas rahvusvaheline kogukond, st kõik meie 122 liikmesriiki, tahab ja on valmis midagi tõeliselt ära tegema. ICC on minu arust suurepärane idee, kuid riigid, olles selle üles ehitanud, on hakanud oma enese vägitegu kartma ja selles kahtlema. Riigid on hakanud kartma, et kui ICC toimib liiga hästi, võib see anda hoobi mõnele meist. ICC ja riikide suhe on nagu mul oma nutitelefoniga – leian, et see on hea potentsiaaliga äge vidin, kuid kasutan sellest ainult 20%. Riigid peavad olema julged ja ei tohi karta tükikese oma suveräänsuse loovutamist. See ei ole ehk praegu reaalne, kuid me liigume siiski õiges suunas.
Tiina Intelmann: Tänan selle huvitava teemabloki püstituse eest. Minult ikka küsitakse vahel, et miks ma tegelen selle väga teoreetilise teemaga. Nagu näeme siin paneelis, siis paljude jaoks on see teema praktiline ja puudutab miljoneid inimesi. Jeremic meenutas enne debatti, mis kõnealusel teemal leidis aset ÜRO Peaassambleel. Meenutan, et mõned kuud varem peeti seda debatti nii vastuoluliseks, et paljud meist pidid loobuma sellel isegi osalemast. Septembris olime seisus, kus Aafrika Liit valmistus erakordseks tippkohtumiseks, et kaaluda oma seisukohti ICC suhtes, ning ka ÜRO Peaassamblee eel käis ringi palju delegaate, kes leidsid, et ICC tegevus on olnud nende jaoks vastuvõetamatu. Selles olukorras kirjutasin kirja Aafrika Liidu juhtkonnale ja ütlesin, et on parem, kui teeksime koostööd nende 122 riigiga, kes on ühinenud Rooma statuudiga. Arvan, et see rahulolematus on osa suureks kasvamisest ja on seotud arusaamisega, et teoorias on kõik lihtsam kui praktikas. Viimaste kuude üks keerukamaid teemasid on olnud, mida teha, kui süüteoga on seotud hetkel valitsev riigipea. Nõustun Tarfusseriga, et see on riikide tahte küsimus. Teisalt ei saa muidugi eitada, et seda mõjutavad rahvusvahelised suhted. Usun, et oleme seda kõike nüüd endale senisest paremini teavitamas.
Alar Streimann: Põhimõtteliselt olen seni öelduga nõus. Tahaksin alustada heade uudistega õiguslike aspektide suhtes. Leian, et meil on tänapäeval õiguslikud vahendid olemas selleks, et süüdlased kohtu ette tuua. Esiteks on meil olemas rahvusvahelised kohtud nii Rwanda kui Jugoslaavia jaoks ning nad on tõendanud oma töövõimet. Teiseks suutis Sierra Leone erikohus süüdi mõista endise Libeeria juhi Charles Taylori. Kolmandaks, ICC aluseks olev Rooma statuut on justkui nurgakivi rahvusvahelisele õigusele, määrates kindlaks inimsusevastased kuriteod. See raamistik vajab nüüd stabiilsust, et hakata tõhusamalt tööle. Oma valitsuse poolt luban valmisolekut konstruktiivseks dialoogiks.
Teiseks paar sõna poliitilistest aspektidest. Meil on vaja õigusriigi põhimõtteid, kuid enne seda on meil vaja õiguse maksmapanekut. Rahvusvahelises kogukonnas on alati keegi, kes on valmis aitama tõe ja õigluse jalule seadmisel. Selleks on aga vaja riigil suutlikkust. Küsimuse all on ka riikide suveräänsuse teema. Esineb tahtmatust lubada välisriikide asjatundjad küsimusega tegelema.
Kolmandaks vaadakem praktilist poolt. Seda kirjeldavad kaks sõna – raha ja koostöö. Rahalisi vahendeid peab olema piisavalt ja koostöö tõhus. ICC jaoks tähendab tulemuslik töö täiendavaid rahalisi vahendeid.
Pavel Gontšarov: Teise maailmasõja ajal oli ka Eestis kuritegusid, mida võiks nimetada inimsusevastasteks, aga minul on olnud õnne mitte kohut mõista üheski sellises loos. Tänapäeval on lisaks õiguslikele aspektidele iga selline küsimus ka poliitiline. Minu esimene küsimus on Süüria kohta. Mõlemad pooled on üsna tõenäoliselt sooritanud inimsusevastaseid kuritegusid. Tulemuslikke meetmeid ei ole aga seni järgnenud. Mida saaks antud olukorras teha?
Alar Streimann: Süüria puhul saab olla kaks lahendust. Esiteks võivad Süüria ametivõimud ise kinnitada end ICC jurisdiktsiooni alla. See oleks eelistatav, kuna ICC toetub ikka paljuski poliitilisele tahtele koostööks. Teine võimalus oleks ÜRO resolutsioon. Sudaani ja Liibüa puhul läks see nii.
Pavel Gontšarov: Sama küsimus Jeremicile.
Vuk Jeremić: Süüria on hetkel rahvusvahelisele kogukonnale valusaim probleem. Esimene ülesanne oleks siiski peatada inimeste jätkuv suremine Süürias, peatada konflikt. Olen mõõdukalt optimistlik, et seal võivad asjad paremuse suunas liikuda. Samas peab iga liigutuse juures arvestama, et tagajärjed selles küsimuses võivad olla väga suured. Üldiselt rahvusvaheline õigusemõistmine töötab paremini konflikti järgselt. Süüria liitumine ICCga ei juhtu ilmselt täna ega homme, kuid see pole välistatud. Julgeolekunõukogu võimalus on alati olemas, nagu on olemas ka võimalus minna peaassambleele, kus peaks leidma kahe kolmandiku liikmete toetuse. Seda võimalust kasutatakse ÜROs harva. Põhjus on selles, et nõukogu alalised liikmed ei salli seda, kuna seda võidakse alati järgmine hetk kasutada sinu huvide vastu.
Tiina Intelmann: Me peame tõesti oleme väga teadlikud oma rahvusvahelise süsteemi suutlikkuse piiridest. ICC on tihti alusetu kriitika all selles küsimuses, kuna inimesed ei tea, et ICC ei oma jurisdiktsiooni Süüria üle. Samuti ei ole antud juhul meil kindlat lahendust rahu jaoks, kuid sellest hoolimata peame end hoidma seotuna ja olema valmis võimaluse korral kaasa rääkima.
Vagn Joensen: Alles eelmine nädal esitasin ma raporti ÜRO Julgeolekunõukogule. Võin kinnitada, et sealsetes aruteludes on esikohal soov lõpetada vaenutegevus. Praegu koostamisel olevasse rahuplaani on süüdlaste üle kohtumõistmine sisse plaanitud. Küll pole aga teada, kas see ülesanne anda ICC-le või luua eraldi kohus, mis oleks poliitiliselt rohkem motiveeritum variant ja piirkonnas rohkem vastuvõetav.
Pavel Gontšarov: Rääkisime enne Sudaanist. Seal anti mandaat ICC-le võtta valitsev president vastutusele. ICC andis välja Al-Bashiri vahistamismääruse 2009. aastal, kuid peale seda on mees rännanud mööda maad puutumatuna, sealhulgas ka ICC liikmesriikides. Kas ICC meetmeid ei toimi?
Cuno Jakob Tarfusser: Ei saa nõustuda, leian, et kuna me teda jahime, siis ta siiski nii vabalt ringi ei liigu.
Alar Streimann: Seda ei saa tõlgendada päris must-valgelt. Suur osa riike siiski keeldub teda vastu võtmast. Meil on praegu kaks erinevat rahvusvahelise õiguse dokumenti, mis omavahel natuke vastanduvad. Viini konventsioon on vana ja end tõestanud, Rooma statuut vajab aga veel natuke sissetöötamist. Samuti ehk oleks Sudaani puhul vaja mõnedes riikides avalikkust senisest rohkem teavitada Sudaani juhtumist.
Cuno Jakob Tarfusser: Tahtsin veel lisada midagi seoses Al-Bashiri reisimisega. Me tuletame ICC liikmetele ikka meelde, et vahistamine on nende kohus ning enamasti on Al-Bashir pääsenudki neil puhkudel napilt ametivõimude eest. Paljud riigid ei luba teda lihtsalt oma territooriumile.
Tiina Intelmann: Tegelikult ei ole meil imevalemit või lahendust, mida teha, kui liikmesriik keeldub koostööst. Aga me loomulikult võtame iga kord, kui saame signaali mõne tagaotsitava plaanitavast liikumisest, tema sihtriigiga ühendust ja tuletame meelde selle riigi kohustusi. Samuti informeerime neist vahejuhtumitest ÜRO Julgeolekunõukogu. Ka julgeolekunõukogul ei ole praegu meedet, millega oma kohustused täitmata jätnud liikmesriiki korrale kutsuda, kuid kuna selliste küsimustega kaasneb teatav poliitiline tähelepanu, võib öelda, et tagaotsitavad on siiski enamasti oma riikides lõksus.
Vuk Jeremić: Nõustun, et midagi väga tõhusat selles olukorras teha ei anna. Usun, et julgeolekunõukogul on määrav roll, et avaldada selles olukorras poliitilist survet.
Vagn Joensen: Meenub, kuidas paar aastat tagasi ei läinud Al-Bashir tänu ICC tööle algselt plaanitud Keenia visiidile. Samas on meil muidugi arvukalt näiteid, kus riigid ei ole koostööd teinud. Julgeolekunõukogu on poliitiline kehand, mis tasakaalustab poliitilisi ja õiguslikke huve, mistõttu alati ei pruugi sealt tulla piisav surve ICC liikmesriigi korrale kutsumiseks.
Tiina Intelmann: Olles ICC liikmesriikide assamblee president, olen pidevalt kaasatud dialoogidesse. Nigeerias toimunud Aafrika Liidu kohtumisele ilmus näiteks Al-Bashir ilma korraldajariigi kutseta, mistõttu polnud ametivõimud valmis teda vahistama.
Cuno Jakob Tarfusser: Oleme teadlikud, et liikmesriigid on teinekord sellistes keerulistes olukordades, mistõttu Nigeeria puhul ei heitnud me ka neile ette Rooma statuudi kõrvalejätmist.
Pavel Gontšarov: Veel üks küsimus – tean, et Serbia soovib väga ICC poolt süüdimõistetud isikud tuua karistust kandma kodumaale. Kuidas selline samm mõjutab lepitusprotsessi konfliktijärgses piirkonnas?
Vuk Jeremić: Usun, et see pigem toetab lepitusprotsessi. Samas ma pole optimistlik, et kodumaal karistuse kandmine saab reaalsuseks. Selliste otsuste tegemine on endiselt väga politiseeritud. See oleneb ka asukohariigi avaliku arvamuse suhtumisest.