Vabaduse võidukäik oli seotud vestfaalilike kontseptsioonide kaotamisega. Alates inimõiguste ülddeklaratsioonist näeme, et me oleme kaotanud arusaamad, mida me võime ja ei või teha.
Autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid on suutnud üpris õnnestunult jõuda järgi interneti arengule. Ka lääs aitab mingil määral sellele kaasa, näiteks tarkvara müügiotsustega.
Me oleme mõnes mõttes hakanud liikuma tagasi ja autoritaarsed režiimid on muutunud agressiivsemaks. Praegu antakse ICU-le tagasilööki. Kõige kurvem tulemus oleks, kui meil oleks lõpuks kaks internetti, sest lääne valitsused ei ole kunagi nõus sellega kaasa minema.
Teine asi on seadusloome, mis on vananenud. ELi andmekaitseseadus on põhimõtteliselt pärit 1950datest. Meil ei ole ikka veel piisavalt kaitset kirjavahetusele ja privaatsele infole. Me peame mõistma, et need on fundamentaalsed küsimused ja me oleme harjunud neist mõtlema paberipõhises maailmas ja et neid on vaja muuta.
KÜSIMUS: Me võime väga vabad olla, kuid kui teised suurendavad pingutusi internetti piirata, siis kas me üldse tunneme selle kasu?
Küsimus: Kas erafirmad peaksid otsustama, mis võib olla lubatud või peaks seda tegema organisatsioonid, nagu ITU?
Ilves: Puudub õigustus interneti kontrollimiseks. Moodsat põhjendust, et demokraatia ja inimõigused on kultuurilised nähtused, esitavad tavaliselt diktaatorid. Nii et ma arvan, et see on tegelikult lihtsalt õigustus.
Mothander: Ma usun, et on võimalik teha raha ja omada hinge. Üks oluline osa usalduse loomisest on see, et sind ei peeta rahaahneks parasiidiks.
Me oleme üleilmne firma ja proovime tegutseda üleilmsete reeglite alusel. See annab meile rohkem vabadust ringiliikumiseks ja meil on võimalik kiiresti reageerida, vastupidi näiteks ITU-le.
Dunja: Tsensuur Iraanis mõjutab ka info vaba liikumist riikides, kus info liigub vabalt. Nii et ma ei prooviks leida ettekäändeid riikidele, kes seda piiravad. Inimesed proovivad alati sellest üle olla ja ületavad seatud tehnoloogilisi piiranguid. Tegemist on kaotatud lahinguga.
KÜSIMUS: Kas internet peaks olema universaalne inimõigus?
KÜSIMUS: Kas miski peaks reguleerima seda, kas kinnitamata infot võib avaldada.
KÜSIMUS: Sõnavabadus on väga valikuline, kuidas seda kommenteerite?
KÜSIMUS: Kas sõnavabaduse kaitsmine tähendab, et pööratakse vähem tähelepanu teistele õigustele? Näiteks vihakõnede kriminaaliseerimisele või andmekaitse seadusele.
Dunja: Internet inimõigusena on midagi, mille üle arutletakse üle terve maailma. Alles hiljuti tõdeti seda, et offline ja online õigused on samad. On riike, kes selles suunas liiguvad, aga samas ka neid, kes selle vastu on.
UK puhul on tegemist kuuma teemaga. Ma arvan, et see, mis juhtus, ei ole kuidagi seotud sõnavabadusega. Tegemist oli lihtsalt kuriteoga ja selle pärast ei tohiks hakata pikka traditsiooni muutma või piirama.
Ungari on kõrgel minu prioriteetide seas ja ma ei arva, et nad seavad head eeskuju. Ma ei arva, et me peaksime propageerima utoopilist arusaama, kuid ebavõrdse suhtumisega võitlemise eest peaks hoolitsema kohtusüsteem, mitte mõni kolmas organisatsioon.
Ilves: Internetile õigusena on kaks lähenemist. Üks on tehnoloogiline ligipääs ja teine on sõnavabadus. Ma ei näe vahet sellel, mis sa kirjutad paberile ja mida sa näed ekraanil, nii et piirangud peaksid samad olema.
Printsiibina (see ei mõjuta minu otsuseid presidendina, mis on teistel kaalutlustel) ei usu ma kõne kriminaaliseerimisse. Meil oli siin kõnekas juhtum, mis oleks tõstnud tsiviilhagide hulka ajakirjanduse vastu. Me oleme üks väheseid riike, kes ei ole laimu kriminaliseerinud. Ma ei usu mittemingisugusesse sõna kriminaaliseerimisse. Sa võid inimesi kohtusse kaevata selle eest, mida nad ütlevad, aga inimeste vangi panemine selle eest on fundamentaalselt vale.
Mothander: Me peame olema kriitilised, ei saa uskuda kõike, mis internetis on. Õige informatsioon on konkurentsieelis, mida saab kasutada elatise teenimiseks. Ma ei tahaks olla see, kes otsustab, mis on õige ja mis mitte.
KÜSIMUS: Kuidas te näete erasektori perspektiivist seda, kuidas andmekaitse seadused teie tegevusi segavad, eriti õigus olla unustatud?
KÜSIMUS: Mis on arutelus osalejate arvamus anonüümsusest?
KÜSIMUS: Mida saab kolmas sektor teha, et mõjutada poliitikuid ja nende otsustusprotsesse seoses internetiga?
Mothander: Privaatsuse regulatsioonide ülevaatamine on ammu hiljaks jäänud. Andmete üleviimine on üks kasutajate andmetele konkurentsi tekitamise põhielement. Õigus olla unustatud on paljuski sarnane. Aga nii nagu mina sellest aru saan, siis see tähendab, et me peame olema need korrastajad, ja see ei tundu pragmaatiliselt mõistlik, kuid teoreetiliselt tuleks selle pole püüelda.
Internetis on mõnikord vaja juriidilist võimekust enda tuvastamiseks. On juhtumeid, kus on olemas häid põhjuseid enda identiteedi avaldamiseks ja on juhtumeid, kus see pole vajalik (näiteks ajalehtedes kommenteerimine).
Dunja: Me proovime teha nii, et meil oleksid seadused ja eeskirjad, mis on digitaalajastule kohased.
Ilves: Õigus olla unustatud on huvitav teema. Kui mina peaksin nõudma, et mind unustataks, siis see ilmselt ei töötaks. Nii et kuidas selle jaoks kriteeriume luua. Kas poliitikutel on õigus olla unustatud?
Ma arvan, et tuleks jääda aktiivseks ja jälgida hoolikalt, mis on edasine areng. Pärast ACTAt on valitsus mõistnud, et on vaja varakult alustada rahvaga rääkimist. Me oleme jõudnud Eestis uuele tasemele, vana mudel ei tööta enam ja uus peab tsiviilühiskonnale paremini sobima.
Anonüümsusest. Sundida inimesi ennast identifitseerima on natuke tobe, aga samas ei tohiks inimesed pääseda puhta nahaga lihtsalt sellepärast, et nad on anonüümsed. Nii et peaks olema reparatsioonide võimalus kohtu kaudu. See sunnib samas ka erasektorit investeerima monitooringutesse, et kõige solvavamad asjad ei jõuaks avalikkusesse. Me ei tohiks sundida kedagi ennast identifitseerima, kuni selleks ei ole juriidilist põhjust.
KÜSIMUS: Teie vaated digitaalse lõhe kohta?
KÜSIMUS: Kuidas on arenenud situatsioon Gooogle’i ja Hiina vahel? Ja kui efektiivne on üldse millegi blokeerimine?
KÜSIMUS: Milline näeb välja tulevik, kui me vaatame, mis toimub praegu ITU-l?
Ilves: Mida ma tõesti ei taha, on mitteliberaalne suletud ühiskond. Kui nad teevad seda enda riigis, siis see on veel aktsepteeritav, see ei ole kena, kuid asi oleks hullem kui neil oleks võimalus teiste riikide poliitikat mõjutada.
Dunja: Digitaalne lõhe on kuum teema juba kümme aastat ja maailmas on riike, kus pole isegi ligipääsu telefonidele. Teine asi on haridus ja interneti kasutamise oskus.
Ka mulle ei meeldiks, kui teatud riikidel oleks sõnaõigus öelda, mida teistes riikides teha võib või ei või.
Ilves: Tegelikult on olemas kaks digitaalset lõhet – rahvusvaheline lõhe ja riigisisene lõhe linna- ja maaelanikkonna ning rikaste ja vaeste vahel. Igal riigil on vastutus sellega tegeleda.
Mothander: Internetimajanduse arendamine on miski, kuhu pannakse palju rõhku riikides, kus see lõhe eksisteerib.
Hiina on huvitav teema. Alguses me olime Hiinas, kuid siis tulime ära. Küsimus on selles, kas me proovime teha vähemalt natukenegi head või me lahkume täielikult?
Ilves: Me peaksime toetuma rohkem sõnavabaduse kontseptsioonidele ja mitte jääma liiga kinni meediumisse, olgu see siis paber, heli või bitid.
Mothander: Egiptuse ülestõusu ajal pandi internet kinni, kuid aktivistid seadsid üles teenuse, et Twitterit kasutada. See on üks näide sellest, kuidas loomingulisust kasutatakse ja meil ei tohiks olla liiga pessimistlik tulevikuvaade.
Dunja: Internet ei ole tsensuurivaba. Hea uudis on see, et on üha rohkem inimesi, kes on teadlikud kõigist headest asjadest, mis sõnavabadusega kaasnevad.