USA ei kuulu ICCsse (International Criminal Court, eesti k Rahvusvaheline Kriminaalkohus), kuid oleme liitunud selle tegevusega ning võtnud osa debattidest. Toetame kohust kõikides tegevustes. USA on rahvusvaheliste lepete ratifitseerimises väga aeglane, genotsiidivastase leppe ratifitseerimine võttis meil 40 aastat aega. Rahvusvahelise õiguse puhul aitab USA mitte ainult ICCd, vaid osaleb ka teistes foorumites.

Ettekande teema on seotud ohvrite kaitsmise ja kohtumõistmisega. Me räägime kõige tõsisematest inimõiguste rikkumisest, kus hulka inimesi piinatakse ja tapetakse. Tänapäeval toimub see kõik peamiselt tsiviilkonfliktides, mitte sõdades. Enamjaolt teevad neid kuritegusid sõdurid või riigiesindajad tsiviilühiskonna vastu. See on seda tüüpi vägivald, mida me praegu näeme Süürias.

Esinevad ka religioossed või etnilised konfliktid, mis võivad tunduda juhuslikud või planeerimata, kuid me leiame nende tagant juhid, kes viivad oma plaane ellu väga teadlikult. Meie praegune mudel on pärit Nürnbergi protsessidest ja see ütleb, et me oleme võimelised pakkuma kaitset üle maailma inimestele, kes elavad riikides, kus riik ise neile seda pakkuda ei suuda. Relvastatud konfliktides on inimesi, kes tapavad tuhandeid, kuid arvavad, et selle ei järgne ühtegi karistust. Rahvusvahelise kohtu idee on sellele mõtteviisile lõpp teha.

Mõnikord tundub inimestele, et me keskendume liiga palju Aafrikale ja et see on ebaaus. Kuid seda ei kuule kunagi ohvritelt. Praegu keskendub ICC väga palju Aafrikale ja sealsed inimesed on väga õnnelikud selle üle. Rwanda juhtumis viisime me kohtusse kohaliku nn viha raadio juhid, kellest oli saanud üks suuremaid jõude genotsiidile õhutamisel. See oli väga keeruline juhtum, kuna tuli tõestada, et üleskutsele järgnesid teod ning et raadiojaama juhtidel jaamas ka tegelikult kontroll oli. Kuid lõpuks see siiski õnnestus. Üks ohvritest tuli hiljem ja ütles, et ta nägi mehi, kes olid nii suured ja mõjuvõimsad, et neid ei ole võimalik süüdi mõista, aga rahvusvahelisel kogukonnal see õnnestus.

Loodame, et nende kohtumõistmiste kaudu õnnestub meil tulevaste kuritegude toimumist vältida. Me teame, et see pole täielikult võimalik, aga me teame ka seda, et selle süsteemi kaudu on meil võimalik ohvreid kaitsta. Samuti unistame, et õiglus jõuab ka kõige võimsamate inimesteni. Juhid kalkuleerivad väga ettevaatlikult oma riske erinevate strateegiate puhul ja me näeme selle mõju näiteks Keenias, kus vägivald on hakanud viimastel aastatel raugema.

Proovikivi seisneb selles, kuidas tööd efektiivselt teha. Rahvusvahelisel tasemel toimuv on vaid üks väike osa, riigid peaksid rohkem enda õlule võtma. Me näeme seda toimumas Balkanimaades, kus riigid on ise hakanud juhtima omaenda uurimisi väiksemate sõjakurjategijate vastu, kes on mõnikord ka nende enda rahvuskaaslased.

Maailm erineb palju sellest, mis ta oli enne. Nüüd on võimalik inimesi panna reaalselt vastutama kõige hullemate tegude eest. Ja kuigi seda ei juhtu veel kõikjal, liigume me edasi ja oleme jõudnud süsteemini, mille kaudu on võimalik vältida kõige suuremaid kuritegusid maailmas, samuti on kaitsta ohvreid.