Inimõiguste kaitse oli üks USA asutamise põhiprintsiipe ja on siiamaani meie välispoliitika fookus. Maailma traagilised sündmused nõuavad reaktsiooni seotud osapooltelt ja tervelt maailmalt.
Viimased kümme aastat on olnud USA-le keerulised. sõjapidamine on muutunud. Sõduritele esitatakse uusi nõudmisi, et vähendada inimõiguste rikkumisi, jõu kasutamist ning minimeerida tsiviilohvreid.
Õigusemõistmine on kestva rahu eeldus. Enamikus konfliktides on rahvusvaheline süsteem vaid jälgija rollis. Paljudel juhtudel sunnib jõuga ähvardamine või jõu kasutamine rahvusvahelist kogukonda sekkuma. Me peame otsustama juhtumhaaval parima viisi edasiliikumiseks. Natsikuritegudega töötav volinik on öelnud, et kunagi ei ole liiga hilja inimeste üle kohut mõista ja kui see tähendab, et kas või üks sõdur jätab kuriteo tegemata, on asi seda väärt olnud.
Telefonide ja sotsiaalmeedia levik on teinud tõenäolisemaks inimõiguste rikkumiste avastamise. Inimõiguste rikkumisest on saanud riikidevaheliste pingete allikas. Mõned riigi eelistaks seda teemat üldse mitte käsitleda. Seda on näha praegu Süürias. Me oleme liikumas lähemale tegudele, kuid siiamaani ei ole ÜRO suutnud seisukohta võtta.
Inimõiguste austamine ja õigus valida ise omale valitsust on parimad viisid stabiilse ühiskonna loomiseks.
ARUTELU
Küsimus: Te mainisite kriitikat ICC suhtes, et see on peamiselt keskendunud Aafrikale. Miks see nii on?
Rapp: Esmalt peab aru saama, kuidas kaasused üldse kohtusse jõuavad. Esimesed kolm juhtumit tõid kohtu ette need riigid ise, sest nad tundsid, et nad ei suuda iseseisvalt kohtupidamisega toime tulla. Keenia puhul proovisid nad ise alguses, kuid see ei õnnestunud ja nad palusid ICC abi (kuigi lõpuks kaasust ei tulnud). Cote D’Ivoire’i puhul tõid kaasuse kohtu ette kaks erinevat osapoolt, kuigi riik ICC liige ei ole. Darfuri puhul näiteks rahvuslikul tasemel ei toimunud jällegi mitte kui midagi.
Kasutatakse ka esmast hindamist, nagu Kolumbias, kus ICC hoiab asjadel silma peal ja julgustab riikliku süsteemi ise protsesse läbi viima ning mitte rahvusvahelisele tasemele asja lahendama. Inimesed, kes on nendest valikutest frustreeritud on tavaliselt need, keda on kohtusse kaevatud: „Miks mina? Miks mitte teised?” Selliseks kaeblemiseks ei ole ühtegi mõjukat põhjust, sest kuriteos on reaalselt Aafrikas toime pandud. Siin ei ole tegemist diskrimineerimise, vaid pigem nende aitamisega.
Küsimus: Kuidas mõista õigust, kui konflikt on veel kestmas? Kus on tasakaal õigusemõistmise ja rahu tagamise vahel. Kas piisab vaid kõige suuremate juhtide kohtusse viimisest?
Dvorkin: Kõige keerulisemad juhtumid on need, mis ikka veel kestavad, nagu praegu Süürias. Võib olla problemaatiline õigust mõista, ilma, et pöörataks tähelepanu sellele, kuidas see protsess võib avaldada mõju olukorrale. Ajastusega tuleb olla ettevaatlik. Õiguse mõistmisega võivad kaasneda negatiivsed aspektid. Näiteks Afganistanis on valitsus, millel on suurem legitiimsus ja kus ei ole kehtestatud mingisugust õigusemõistmise süsteemi nende kõikide kuritegude suhtes, mida seal on toime pandud kümnendite jooksul, sest sellega ohustataks rahu ja stabiilsust.
Õige on süsteem, kus süüalusteks on kõrgeimad juhid. Me peaksime neile keskenduma ja ühiskond ise peaks teiste seotutega toime tulema.
Küsimus: Mis juhtub, kui ÜRO Julgeolekunõukogu on teinud otsuse ja rahuvalve sõdurid kohale saatnud ja tuleb välja, et need samad sõdurid rikuvad inimõigusi? Seda on juhtunud mõnes kohas, nagu näiteks Kongo DVs.
Zyberi: Rahuvalvajatele kehtivad seadused on keeruline teema. Teemal on ilmunud mitu raportit ja rahuvalvajaid saatvaid riike on palju. Siinkohal kehtivad humanitaarseadused. Kõik raportid ütlevad, et rahuvalvajaid tuleb koolitada ja teadlikkust tuleb tõsta, samuti tuleb rikkumistele reageerida kiiremini. Riigid peavad tagama, et nende sõdurid teavad neid asju ja võtavad enda riigi seadused endaga kaasa, kui nad missioonile lähevad.
On olnud juhtumeid, kus on sõdureid tagasi kutsutud ja nad on pandud kohtu ette koduriigis.
Küsimus: Casus belli Iraagi puhul oli see, et kas seal on massihävitusrelvi. Viimasel ajal on kerkinud sama küsimus ka Assadi puhul. Mida me sellises olukorras teeme? Kas keemiarelvad on casus belli sekkumiseks, kus inimõigused praegusel juhul seda olnud ei ole.
Levine: Otsus reageerida ükskõik mil viisil, on protsess, mida mõjutavad sündmused piirkonnas ja see otsus on meeletu. Süürias me ei saa eristada massihävitusrelvade kasutamist ja inimõigusi, pigem on tegemist massilise inimõiguste rikkumisega, mis võib provotseerida ühepoolset reageerimist.
Küsimus: Kas USA ratifitseerib ICC lähemas tulevikus?
Rapp: On selge, et USA allkiri on ikka veel leppel all ja me kavatseme tegutseda vastavalt leppe nõuetele ning tegevust toetada. USA on väga aeglane lepingute vastuvõtmisel, selleks on vaja 2/3 Senatist. On üks lepe, mis puudutab puuetega inimesi, mida see nädal arutati ja mida ei võetud vastu. USA-l on oma viis asjadele lähenemiseks ja peab olema väga tugev argument, millessegi sisenemiseks. Näiteks on olemas lepe, mis tegeleb laste kaitsega ja ainukesed kaks riiki, kes seda vastu pole võtnud, on Somaalia ja USA. Meie lähenemine on hoida üleval neid samu väärtusi, aga mitte selle institutsiooni sees vaid sellega koostöös.
Küsimus: Rahvusvahelised formaalsed kontseptsioonid ei ole alati see, mida inimesed mõtlevad. Kas sama kehtib ka õigusemõistmise kohta? Nagu näiteks Liibüas või Süürias. Kas sellel on mingeid praktilisi mõjusid?
Dvorkin: Üldiselt on tahe õigusemõistmise järele inimeste seas väga tugev, kui toimunud on kohutavaid asju ja rahvusvahelist õigust tahetakse jalule seada. Situatsioonist sõltub, kas tugev tahe kohalike protsesside järele on olemas. Küll aga peavad õiguse mõistmise süsteemid alati pidama silmas, et nad ulatavad käe inimestele ja neil on inimeste toetus.
Levine: Ühiskonnas peab olema arusaam, et suured kuriteod on saanud tähelepanu ja on võimalik liikuda edasi, kuid alati ei ole vaja kõike kohtusse viia ja alati ei pea seda saavutama formaalset teed pidi.
Küsimus: Mis oleks Assadi reaktsioon ICC protsessile?
Küsimus: Kui Assadile pakutaks võimalust lahkuda, siis kas see oleks üldse mõistlik?
Küsimus: Kuidas peaks selgitama viimaseid otsuseid Serbia rahvale, et aidata neil üle saada frustratsioonist ja tajuda ICT-d kui objektiivset institutsiooni?
Küsimus: Kas ei ole inimõiguste rikkumisele lähenemisel valikulisuse probleemi? Nagu näiteks Põhja-Korea, Süüria mässulised ja teised, kellega eriti ei tegeleta.
Rapp: Kui Assad saaks homme lahkuda, siis see oleks suurepärane, kuid selliste inimeste puhul ei ole suurt tahet seda teha. Ei ole sellest ühtegi ajaloolist näidet, et see võiks töötada. Kui sa loobud õigluse ideest, siis ainuke asi mis sellega kaasneb, on rohkem vägivalda, mida tehakse karistamatult. Olemas on ka juhtumeid, kus mõlemat poolt on süüdistatud. Tulemused ei pruugi alati olla sellised, mis kõigile meeldivad.
Zyberi: Dilemma, kas me peaks päästma elusid või võtma inimesi vastutusele, tundub olevat valede valikute dilemma, sest Assadi puhul pole mingit tahtmist võimust loobuda niikuinii. Rahvusvaheline kogukond peaks rääkima ühtse häälena.
Seoses viimaste ICT otsustega saab öelda seda, et otsused tehakse lähtuvalt tõenditest. Vanad narratiivid on nendes riikides ikka veel käibel ja pole olnud erilist pingutust, et juhtunu aktsepteerida ja ma ei ole kindel, et see peaks ka olema rahvusvahelise kohtu ülesanne. Ma ei ütleks, et ühtesid eelistatakse teistele, aga on ruumi paremaks tegemiseks. On olnud õppeperiood ja siit edasi on võimalik näha paremaid tulemusi.
Levine: Konverentsi ajal oleme me keskendunud kõige kõrgematele kaasustele, kuid aeglane ja vaikselt edasiliikuv inimõiguste arendamine kõikides valdkondades võib parema tuleviku nimel palju kasu tuua.
Dvorkin: Praeguses süsteemis on paratamatu, et see on poliitiline süsteem ja seetõttu tuleb sellega kaasa piiranguid. Me teeme neid asju, mida me teha saame. Palju raskem on näiteks Tšetšeenia juhtumiga tegeleda ja see on praeguse süsteemi reaalsus. Kuid palju parem on omada osalist süsteemi kui et üldse mitte midagi teha. Me peaks aru saama, et tegu on ebatäieliku süsteemiga ja peaksime tegema kõik, et ohvreid aidata.