Paar isiklikku arvamust väljakutsetest ja globaalsetest muutustest. Ma ei usu, et inimõigused on absoluutne tõde, mis on poliitikast üle. Tegemist on kompromissidega, mis on sügavalt poliitilised. Ei ole olemas loomulikke inimõiguseid kaitsevaid riike, samamoodi nagu ei ole olemas loomulikult kurje riike. Nad kõik liiguvad sama skaala peal ringi. Kui me tunnistame endale neid punkte ja tahame, et inimõigused oleksid universaalsemad ja paremad, siis seda on võimalik saavutada ainult jätkuva poliitilise kommunikatsiooni ja ärakuulamise kaudu, nagu näiteks BRICSi riikide puhul. Ma tervitan võimukeskmete nihkumise katset, sest me võime muutuda seeläbi paremaks.
Inimõigused on seotud võimule vastuhakkamisega. Kuid inimõigused muutuvad millekski muuks, kui võim ise hakkab neid valikuliselt kasutama, tavaliselt kasutades ettekäändena, et väiksemaid jõude alla suruda. Apoliitiline arusaam inimõigustest on väga uus, pärit 70ndatest. Siis toimus mitmesuguseid sündmusi, mis kõik kokku tegid inimõigustest maailma juhtiva keele.
Moini järgi tingis selle asjaolu see, et inimesed olid kaotanud usu suurtesse poliitilistesse ja majanduslikke muutustesse. Inimõigustel oli minimaalne positsioon teiste suurte positsioonide kõrval. Muidugi on selles kontekstis arutletavad õigused, mille puhul võiks argumenteerida, et need on poliitikaülesed, väga kitsad. Kuid väga kiiresti hakati nõudma inimõigustelt, et nad lahendaksid aina suuremaid probleeme maailma ja nende haare liikus minimaalsest maksimaalsesse.
Kui me vaatame inimõigusi ja nende mõju maailmas, siis kaubandus- ja finantskokkulepetel on suurem võim maailma muuta. Ja need on kõik poliitilised otsused, seda ei ole võimalik muuta. Inimõiguste tõstmine aukohale on ohtlik, selle asemel tuleks neid vaadelda kui konstantselt muutuvaid.
EL ei saa enam loota, et Aafrika riigid liitu inimõiguste küsimustes automaatselt toetaks. See ei pruugi tähendada, et inimõigused on kaotamas, vaid lihtsalt seda, et võimukeskused on nihkumas.
Amnesty International on muutmas oma töö viisi. Me liigume välja peakontorist Londonis ja paneme rohkem rõhku kohalikele kontoritele, olgu siis Brasiilias, Indias või muudes riikides. Olles kohapeal, oleme positsioonis, kus me saame valitsusi rohkem survestada.