Meie kontor loodi 1997. aastal ning see on ainuke valitsuste järelevalve organisatsioon meediavaldkonnas. Tegemist ei ole kerge tööga, probleeme meedia ja sõnavabadusega tuuakse minu tähelepanu alla iga päev.
On viimane aeg üksteiselt küsida, kas internet on tõesti kõigi jaoks ja kuhu me sellega suundumas oleme. Kui internet loodi, siis oli õhus kaks küsimust – kuidas seda kontrollida, ja kes seda tegema peaks. Piirjooned tõmmati vabade ja represseerivate riikide vahel.
Privaatsus, piraatlus, julgeolek ja suveräänsus – nende teemade puhul lõhed aina suurenevad. Esimene küsimus puudutab piirjooni ja piire ning väljakutseid, mis internet meie klassikallistele arusaamadele pakub. Teine küsimus on piraatlus ja omand. Kolmas on privaatsus, mis soosib dissidentlust, kuid samas varjab kriminaalset tegevust. Ning viimaks julgeolek, kus internet pakub võimalusi häkkimiseks ja jälgimiseks.
Küsime iseendalt palju küsimusi. Tähtis on see, et diskussioon peab jätkuma. Mida tähendab vabadus ennast väljendada ja kuidas me seda mõistame, mis on hirmud ja lootused seoses internetiga muutuste ajal ja kuidas saab internet toetada inimeste vabaduse tahet. Nii nagu levib internet, levivad ka selle piiramise vahendid. Kuid samas võib selle piiramine olla väga madalatehnoloogiline. Iga päev kiusatakse taga ja piinatakse blogijaid jm internetikasutajaid. See on midagi, mida vabadust armastavad riigid ei tohi unustada.
Internetivabaduse argument on kahepoolne ja tekitab palju emotsioone. Õigus enda vabale väljendamisele mängib olulist rolli kõigi teiste inimõiguste kaitsmisel kommunikatsioonitehnoloogia arengu kaudu.
Ei ole piisav pakkuda inimestele vaid sidevõimalust. Inimesed peavad informatsiooni mõistma ja teadma, kuidas seda töödelda. Tehnoloogiline areng peab käima käsikäes haridusega.
Näeme, et valitsused panevad suuri rahasid info blokeerimisse ja filtreerimisse. On ka riike, kes müüvad neid tehnoloogiaid autoritaarsetele režiimidele, kes kaustavad seda oma kodanike represseerimiseks.
Liiga sageli võtame neid vabadusi iseenesest mõistetavalt. Liiga sageli saame nende tähtsusest aru alles siis, kui oleme neist ilma jäänud. 21. sajandil on meil ikka veel vaja võidelda selle nimel, et inimesed saaksid ennast vabalt väljendada. Paljudes riikides on ikka veel liiga ohtlik olla ajakirjanik või blogija, ohtlik on pidada veebilehte või midagi kommenteerida.
Miks proovivad osad valitsused veebisisu blokeerida? Põhjuseks tuuakse meie endi kaitset, aga kui vaadata konkreetseid juhtumeid, siis tegemist on pigem häälte vaigistamisega.
Julgeolekut ilma info vaba voolamiseta ei ole. Kuidas leida viis kaitsta ühiskondi ilma, et sellega kaasneks vabaduste piiramist, on üks põhiküsimusi.
Vägivald ajakirjanike vastu on otsene rünnak sõnavabaduse vastu ja see on ka põhjus, miks ma teemaga nii palju tegelen. Valitsused peaksid ohutu ajakirjanduse propageerimisele andma täieliku poliitilise toetuse. Küsimus ei ole selles, kas valitsused peaksid reguleerima või mitte. Küsimus on selles, et milleks seda vaja on.
Hea uudis on see, et sarnaselt mõtlevatele valitsustele (nagu Eesti) on võimalusi olemas. Dialoog peab jätkuma.