Teema aluseks on see, et globaalsed jõujooned on muutumas. Võib öelda, et eriti just viimase dekaadi jooksul ei ole julgeolekuküsimused seotud enam külma sõjaga ja ei pruugi tulla varem tuntud vormides. Praegu vaieldakse palju selle üle, kas inimõigused on ikka niivõrd universaalsed.

Ma ei ole kindel, et meil oleks inimõiguste deklaratsiooni, kui ei oleks olnud Holokausti, samamoodi ei oleks meil genotsiidivastaseid seadusi. Tribunalid nagu ICC on samamoodi tolle aja sündmuste pärand. Alates teisest maailmasõjast on inimõigustest saanud keskne faktor selles, kuidas me millelegi läheneme.

Clinton on öelnud, et OSCE alusdokumendid olid revolutsioonilised, sidudes ühe riigi julgeoleku teises riigis toimuvate inimõiguste rikkumistega. Inimõigused on edukaks valitsemiseks järeleproovitud lähenemine. Mitte kõik valitsused ei jaga seda vaadet, aga kui vaadata näiteks Lähis-Idasse, siis on muutust selles suunas näha.

Sellest kõigest saame õppida seda, et valitsused ei saa teha neid asju üksinda, tsiviilühiskond peab samuti rolli mängima. Euroopal on nüüd tihe, mitmesugustest organisatsioonidest koosnev võrgustik ja enamikul teistel regioonidel on samuti sarnased organisatsioonid olemas. Need pakuvad mudelit, kuidas inimõigustega seotud küsimustega tegeleda. Samamoodi peame me tunnistama oma piiranguid, kui asi puudutab nendesse teemadesse sekkumist väljastpoolt. Kaebused inimõiguste rikkumistest langevad tavaliselt kurtidele kõrvadele, mis võib viidata sellele, et kõige edukamad on need, kes alustavad muutustega ise oma riigi sees.