On kaks liikumist – rahvusvaheline õiglus ja kohustus kaitsta. Kaitsmise kontseptsioon paneb rõhu ohvritele. 90datel oli suhteliselt steriilne debatt suveräänsuse ja õigluse üle ja kaitsmise kontseptsioon on debatti muutnud. Esmane vastutus on riigil, kuid kui riik ei ole selleks võimeline, siis peab seda tegema rahvusvaheline kogukond.

Liibüa puhul on räägitud, et see on suurepärane näide sellest, kuidas asjad peaksid töötama. Julgeolekunõukogu reageeris režiimile, mis kasutas vägivalda omaenda rahva suhtes. Liibüa ei ole ICC liige, kuid julgeolekunõukogu saab teatud olukordades reageerida. Küsimusi tekitas järgmine olukord – kui me sekkuma Liibüa tegevusse, siis me peame hakkama Gaddafiga läbirääkimisi pidama või kui me kaasame rahvusvahelise kohtusüsteemi, siis on teda raskem võimult eemaldada, sest ta teab, et sel juhul mõistetakse ta süüdi. Lõpuks polnud vahet, sest ta ei olnud nõus võimust loobuma niikuinii. Teine punkt on seotud mässajatega – kui kaugele julgeolekunõukogu õigus laieneb – kas on võimalik anda vaid sõjalist abi, et Gaddafit võimult eemaldada. Selles olid vaated erinevad.

Analüüsi vajab seos julgeolekunõukoguga – kas kaitsmise kohustus on alati seotud nõukoguga või on olemas ka teisi lähenemisi? Ja kui kaugele see vastutus laieneb?

Süüria näitel (kus reageeriti aeglaselt) oli kaks poolt. Üks nägi julgeolekunõukogu reageeringut kui Liibüa vigade kordamist, mis annaks mässajatele tuge, kes seda ära kasutaksid (kuigi me ei pruugi nende eesmärke pooldada). On riike, kes on häälekalt nõudnud kohtuprotsessi alustamist, kuid enamik riike on olnud kõhklevad. UK on hoidnud pragmaatilist joont, ähvardades kohtuga, kuid ähvardust pole ellu viidud. Välisminister Clinton ütles, et kaasus võib olemas olla, kuid sellel oleks praegusele olukorrale negatiivne mõju.

Igal juhul on ilmselge, et selle ja teiste juhtumite puhul on vajalik analüüsida mündi mõlemat poolt ning rääkida nii õiglusest kui ka kaitsmisest.