Küsimus on selles, kas meie praegune inimõiguste süsteem suudab hakkama saada probleemidega tulevikus. Paljud ütlevad, et see ei suuda seda, sest tegemist on riikidel põhineva süsteemiga ja valitsused ei suuda neid ohte lahendada. Kuid paljude jaoks on selline lähenemine problemaatiline – kui režiimid ei saa hakkama probleemide lahendamisega, siis kes saab? Kes tulevikus neid asju otsustab ning kes suudab tulevikus neid probleeme lahendada?

Valitsused on hakanud palju vastutust ja võimu mitmesuguste kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega jagama. Selle üle otsustamine, millest me inimõiguste all üldse räägime, on tihti viidud rahvusvahelisele tasemele, see toimub pidevalt. Samamoodi suunatakse aina rohkem kaitsega seotud küsimusi kohalikule tasandile ja võib esineda risk, et valitsused enam ei seisa inimõiguste eest, vaid ostavad seda teenust sisse.

Kui me mõtleme rahvusvahelistest kohtumistest külma sõja ajal, siis enamjaolt lõid kohtumise sisu riigid. Nüüd loob enamik sisu kolmas sektor. See tähendab, et tsiviilühiskonna roll on muutunud hädavajalikuks ja on muutunud esmaseks (teisene on riik ja kolmas kohalik tasand). Liigutud on ka üksikisiku vastutuselevõtmise suunas.

Kui me räägime uute mehhanismide kvaliteedist, siis me tegelikult räägime efektiivsusest. Kui rahvusvaheline tasand ei lahenda probleeme ja ei ole efektiivne, siis me loome juurde uue mehhanismi, mis sellega hakkama saaks. Sama küsimus puudutab ka MTÜsid – keda on võimalik rohkem mõjutada ja kelle juures tuleks käia lobitööd tegemas. Kui riigid ei saa nende küsimustega tegeleda, siis kuhu pöörduda?

Kas meil on olukord, kus lääneriigid on kõigi teiste vastu? Tegelikult mitte. Tegelikult suureneb huvi selle vastu, kuidas Euroopa tegeleb inimõiguste temaatikaga ja kuidas on saavutatud efektiivsus nende teemadega tegelemisel. Teised regioonid soovivad meilt õppida. Küsimus, kuidas probleeme rahulikult lahendada, on kõigi jaoks väga atraktiivne.